Tänavuse Nobeli rahupreemia andmine rahvusvahelisele jalaväemiinide keelustamise liikumisele (ICBL) ja selle koordinaatorile Jody Williamsile ei olnud üllatus. Drastilisel moel sai see päris kindlaks pärast seda, kui autoavariis oli hukkunud Walesi printsess Diana. Ta lülitus aktiivselt miiniliikumisse mullu ning muutis selle teema miljonite inimeste jaoks väga atraktiivseks. Võib isegi oletada, et kui ei oleks olnud Dianat, õigemini tema õnnetut hukkumist, ei oleks lai avalikkus miiniprobleemist suurt midagi teadnud. Ei oleks ka Nobeli komitee selle peale tulnud, et niisugusele liikumisele preemia anda.

20 000 hukkunut aastas

Kõige miiniohtlikumad riigid on Afganistan, Angola, Kampuchea, Iraak, Iraan ja Laos. Tõsist peavalu valmistavad miinid ka Bosnias, Horvaatias, Gruusias, Mosambiigis, Nicaraguas, Somaalias, Sri Lankas ja Sudaanis. Nagu näha, on tegemist piirkondadega, kus on kas ammu või lähiminevikus olnud sõjategevust.

Arvatakse, et maailma maapinnas on 110 miljonit jalaväemiini, teist peaaegu sama palju hoitakse ladudes. Igal aastal toodetakse juurde 5-10 miljonit miini. Miinitöösturid teenivad aastas kuni 120 miljonit Inglise naelsterlingit.

Maailma ajakirjandus avaldab meelsasti miinide läbi jala või käe kaotanud laste fotosid. Eriti hingetungivalt mõjusid juhtivates telekanalites näidatud kaadrid, kus kurva ja osavõtliku näoga Diana vigastatud lapsi haiglates külastas. Kõige selle taustal võiks tõepoolest küsida, mis selles siis halba on, kui liikumine jalaväemiinide totaalseks keelustamiseks kõrge rahupreemia pälvis?

Lahtisest uksest sissemurdmine

Tõrjuva hoiaku on võtnud mitmed teisedki riigid - Euroopa Liidu maadest näiteks Kreeka ja Soome, kes osalevad vaatlejatena. Soome seisukohale on end sappa haakinud ka Eesti.

Milles siis on asi?

Ekspertide sõnul on Ottawa konventsioonis asjad n.-ö. pea peale pööratud. Nii on seal kirjas, et ladudes olevad miinid tuleb hävitada 4 aastaga, tähistatud miiniväljadel asuvad miinid demineerida 10 aastaga ning väljaspool miinivälju olevad miinid niipea kui võimalik. See tähendab, et tähtajad on seatud nende miinide hävitamiseks, mis tegelikult ei kujuta tsiviilelanikkonnale ohtu; need miinid aga, mis kõige rohkem laastamistööd teevad, võivad maapinnas lebada lõpmata kaua.

Ükski normaalne inimene ei roni tähistatud miiniväljale, veel vähem ladudesse. Surma saadakse ikkagi juhuslikele miinidele astudes. Selliste miinide asukoht pole kellelegi teada. Näiteks tekitavad suurt probleemi nn. liikuvad miinid. Need, mis on kunagi mäenõlvadele paigutatud ning seejärel tulvavete toimel oma algsest asukohast kümnete kilomeetrite kaugusele uhutud.

Ottawa konventsiooni nõrk koht on ka tegusa kontrollimehhanismi puudumine. Mark Sinisoo Eesti välisministeeriumi poliitikaosakonnast on öelnud, et Ottawa protsess ei ole desarmeerimisprotsess - see on puhtalt poliitiline liikumine ühe konkreetse eesmärgi saavutamiseks. Miiniküsimus on juba ammu Genfi desarmeerimiskõneluste aines. Selles on ka siduvaid tulemusi saavutatud. Näiteks on keelustatud nn. ebahumaansed miinid: sellised, mida peidetakse mänguasjade, pastapliiatsite ja muu säärase sisse.

USA ratsionaalne pidurduspoliitika

Miinid on teatavasti kaitseotstarbelised, mõeldud vaenlase rünnaku pidurdamiseks. Põhja-Korea sõjaline doktriin näeb ette Lõuna-Korea kiiret vallutamist. Mõne tunniga tahetakse välja jõuda pealinna Souli ja sealt edasi poolsaare tippu Pusani.

On võimatu uskuda, et Põhja-Korea praegune rezhiim oma ambitsioonidest loobub. USA on võtnud endale kohustuse tagada Lõuna-Korea julgeolekut ning selleks hoiab ta seal ka 37 000-mehelist väekontingenti. Kui nüüd miinidest vabatahtlikult loobuda, siis tuleb need millegi muuga asendada. Vaevalt et tuumamiinid jalaväemiinide asemel on maailmarahu seisukohast parem variant. Nii et USA taotlus, et talle antaks vähemalt 9-aastane üleminekuperiood, on igati mõistlik.

Maailma peamisi miinitootjaid Hiina ei võta Ottawa protsessist üldse osa. Kuni viimase ajani on tõrjuv olnud ka kolmas miinigigant Venemaa. President Boriss Jeltsini hiljutised bravuurikad lubadused protsessiga liituda on rohkem propaganda. Lõpliku sõna peab ju ütlema Riigiduuma. Vaevalt see riskib miinimiljardeid teeniva sõjatööstuskompleksiga vastuollu minna.

Eesti ja miinid

Neli aastat on maailmas ringi käinud Eesti esindajad Rootsi mahitusel mitte- ja poolametlikult kinnitanud, et Eestile mõte jalaväemiinide keelustamisest meeldib. Mõne eksperdi arvamusele tuginedes on Eesti isegi lülitatud nende riikide nimekirja, kes pooldavad totaalset miinikeeldu. Meie sõjaväelaste õnneks pole ühtki kõrgetasemelist poliitilist vekslit välja antud. See kergendab ka poliitikute südant. Eriti parlamendis istujatel, kel veel meeles rumal olukord, millesse president ja valitsus neid Moskva juulilepingutega panid. Selle kordumist ei tahaks.

Toompea miiniteadlikkus on paar kuud enne Ottawa protsessi avamist allkirjastamiseks ikka veel madal. Kummagi vastutava - ei väliskomisjoni ega riigikaitsekomisjoni - istungitel pole miinide keelustamist päevakorras olnud.

«Valitsus pole meile midagi esitanud ega meid ka informeerinud oma kavadest või seisukohtadest,» kommenteerib olukorda Riigikogu väliskomisjoni esimees Eino Tamm. Ega saagi olla, sest täitevvõimu ladval pole rahvaesindajatest palju enam infot. Eesti on hoidnud «madalat profiili» ja pidanud õigeks, et maailma vägevad enne oma positsioonidega turule tuleksid ja lahingud maha peaksid. Siis on kergem ennast õigustada, arvavad asjaga tegelevad ametnikud.

Poliitikutele muidugi ei meeldi, kui neile midagi ei räägita. Ametnike taktikat võib siiski õigeks pidada, arvestades, kui kerge on mõnele riigijuhile välismaal käies edevus peale tulema. Ja see lõpeb tavaliselt tarvilikust suuremate lubaduste andmisega.

Riigikaitsekomisjon pole väliskomisjonist suurt paremas seisus. Selle esimees Peeter Lorents kinnitab samuti, et tõsist arutelu pole saanud täitevvõimu poolt tulevate materjalide puuduse tõttu läbi viia. Küll aga on komisjon korduvalt käsitlenud võimalikku miinide tootmist Eestis. Mõnedel andmetel on neid ka tasahilju valmistatud. Ärimeeste asi. Miinide võimalik keelustamine viib ka sel projektil kindlasti jalad alt.

Riigikaitsekomisjon on väliskomisjoni kolleegidest kindlasti teadlikum. Selle liikmed külastavad väeosi ja räägivad sõjaväelastega. Ohvitseride arvamus miinide kohta on lihtne ja üksmeelne. Mingit juttugi keelustamisest ei saa olla. Kuna meie situatsioon on sama tüüpi kui Soomel, siis võiks ka sama ettevaatlikult käituda.

«Kui miinidest loobuda, peab need riigikaitses millegagi kompenseerima,» seletab olukorda kaitseväe juhataja Johannes Kert. «Näiteks hävitus- ja ründelennukitega.» Neid saab aga kogu Eesti riigieelarve eest ainult mõne. «Kui rahas mõõta, siis ei kannata Eesti majandus muud peale miinide mingil juhul välja,» kinnitab kindralmajor.

Miinidele on paljuski üles ehitatud Eesti jalaväe taktika. Miinidest loobumine tähendaks uue kaitsetaktika planeerimist ja väeosades rakendamist, milleks kulub vähemalt 3-4 aastat. Samal ajal tuleb ümber õpetada enam kui 20 000-pealine reserv. Selleks kuluvaid teadmisi, inimesi, aega ja raha pole Eesti riigikaitsel kuskilt võtta. Ainuke, mida niisuguste poliitiliste otsustega võidakse saavutada, on ohvitseride praegusest veelgi massilisem lahkumine teenistusest, arvavad ohvitserid ise. Lihtsalt pole enam mõtet.

Sõjaväelaste resoluutsus seab poliitikud keerulisse seisukorda. Mõnus on maailmale meeldida ja mitte tüli norida. Samas oleks põhjust mehisuseks küllaga. Vähemalt senikaua kuni meie naabrid põhjas ja idas pole allkirju Ottawas konventsioonile andnud.

Põhiprobleem - demineerimine

Ka Eestil on demineerimisega suured kogemused (Naissaar ja Pakri). Topograafia, pioneeriteenistuse ja ABC-relvastuse ülem kolonelleitnant Uudo-Meeme Lettens näitab uhkusega Eestis valmistatud moodsat miiniotsijat Scout. 70 sentimeetri sügavuselt miine avastav otsija olevat palju parem kui Saksa analoog. See on ka odavam - hinnad on vastavalt 28 000 ja 45 000 krooni. Scoute on meil kümmekond tükki, vaja oleks mitusada.

Lettensi teine uhkus on Eesti lõhkemasin LM2-M. See mitmeotstarbeline riistapuu on mõeldud ka miiniväljade õhkimiseks. Riist pakkuvat kümme korda rohkem võimalusi kui näiteks Austria analoog. Maailmas teist sellist vastu panna ei ole, on Lettens kindel. Ega asjata pole riista vastu huvi tundnud sakslased, kes tahtsid patenti ära osta. Lõhkemasin maksab 10 500 krooni.

Uute, nn. tarkade miinide kasutuselevõtt, miinide ladustamise range kontroll, tähistatud miiniväljad ning Genfi desarmeerimisprotsessil tehtud töö kinnitavad arvamust, et kogu Ottawa kampaanias on aur rohkem läinud vile kui ratsionaalse tegutsemise peale. Peamiseks ohuks jäävad tähistamata miinid ja nende vastu on kõige tõhusamad vahendid korralik demineerimistehnika ja rahvusvaheliselt koordineeritud tegevus.

Lepinguta või mitte, kuid seni on kahjuks peamised demineerijad olnud tsiviilisikud, kel pole ohtudest õrna aimugi. Ikka nii, et miin ja jalg...

Sisukord, esileheküljele, lehekülje algusesse.

Copyright © Postimees 1995-97
Webmaster