Kuidas Eesti riik ärkas? Neli tundi vees enda eest võidelnud luurerühma meeste appihüüdeid kuulis Kurkse sadama kapten Heino Kreital 11. septembril kella 16.10 paiku. Mees nägi kaldast umbes 1,5 km kaugusel palju päid ja tumedat pampu, mida ta pidas ümberläinud paadiks (tegelikult oli see rahuvalvajate nööriga kokkuseotud varustus). Kapten Kreital läks poeg Hannesega paati ja sõitis lainetavasse väina. 16.15 teatas ta raadiosaatjaga Paldiski politseijaoskonda, et Kurkse sadama ja Suur-Pakri vahel on meres paat ümber ning palju mehi vees. 16.17 palus Paldiski politsei korrapidaja piirivalvekordoni korrapidajal saata sündmuskohale valvekaater. 16.30 väljus piirivalvelaev 105 Paldiski sadamast. Samal ajal anti korraldus patrull-lennule läinud piirivalvelennukile võtta kurss Pakri saarte rajooni. 16.35 avastas lennuk Kurkse sadama piirkonnas vees olevad inimesed. Sadamakapten Heino Kreital oli sel ajal jõudnud rahuvalvajateni ja võttis neist 6 oma paati, 4 jäid koos varustusega sleppi ujuma. Samal ajal teatati õnnetusest Harjumaa päästeteenistusele ja kutsuti Kurksesse kiirabi. 16.53 randus kapten Kreital 10 rahuvalvajaga. 17.00 jõudsid Kurkse sadamasse piirivalve toimkond ja Harju päästeteenistuse operatiivkorrapidaja Janek Laev. Üks päästetutest oli juba surnud, teist püüti elustada, kuid tulemusteta. Politseikonstaabel Halling teatas oma korrapidajale, et 10 meest on Baltbati sõdurid, nende merre sattumise põhjused pole teada, kuna rahuvalvajad on shokis. Teade anti edasi Kaitsejõudude Peastaapi. 17.05 sai piirivalvelaev 105 korralduse alustada võimalike merehädaliste otsinguid Kurkse väinas. Umbes 17.10 saabus sadamasse esimene kiirabi brigaad. Keilast ja Tallinnast kutsuti kohale täiendavad meditsiinijõud. 17.15 jõudis Kurksesse Harju politsei abiprefekt Ants Tsugart, kes küsitledes päästetuid, sai teada, et 22-meheline rühm üritas õppuse ajal ületada jalgsi Kurkse väina, 12 inimest on kadunud. Tsugart ja kohaliku päästeteenistuse operatiivkorrapidaja Janek Laev korraldasid päästetute ümberriietamise ja haiglasse saatmise, kaldale toodud varustuse ja relvade kokkukorjamise ja valve. 17.26 tõusis Tallinnast õhku piirivalve kopter, kes võttis Mustamäe haiglast pardale kaks intensiivravi brigaadi. Käivitus katastroofimeditsiini skeem. 18.30 suleti Keila haigla ajakirjanikele, et kaitsta päästetud rahuvalvajaid. 18.45 saabus Kurksesse 23 Baltbati meest, kes alustasid koos politseinikega rannariba ja metsa läbikammimist, lootuses leida sealt kaldale pääsenud, kuid nõrkenud luurerühma liikmeid. Peagi oli kohal 44 rahuvalvajat. 19.20 pöördus Eesti piirivalve staabiülem Aare Evisalu Soome kolleegide poole palvega saata õnnetuspaigale öiste vaatlusseadmetega ja soojust registreeriva aparatuuriga varustatud lennuk. 19.36 palus merevalvekeskus kas Baltbati või rahuoperatsioonide keskuse korrapidajalt infot luurerühma marsruudist, et täpsustada ülesandeid otsingujõududele. Vastus: infot teab ja annab ainult rühmaülem nooremleitnant Karm, keda kohal ei ole. 20.04 sõitis välja Tallinna päästekompanii 25-meheline otsingurühm. 20.10 alustati Väike-Pakri läbikammimist. 20.40 võttis päästetööde juhtimise üle päästeameti peadirektori asetäitja Mati Raidma. 21.40 saabus otsingurajooni Soome piirivalvekopter. 22.00 saabus Soome piirivalvelennuk Dornier. 23.00 sõitis Tallinna kriisiabikeskusest välja kolm psühholoogi. 23.53 viidi otsingugrupp Suur-Pakrile. Esimene jahmatus ja ka infopuudus (tükk aega polnud teada, mis ja miks juhtus) suudeti tunni-poolteisega ületada ning alustati otsinguid Kurkse väinas ja peagi ka rannaäärse ala läbikammimist. Päästeametil, piirivalvel ja politseil oli see esimene kord korraldada niisugust operatsiooni ning sellise kogemusena läheb see kõigi nende ametkondade kirjutatud ja kirjutamata tegevusjuhistesse.

Miks hakkas 11. septembril rahuvalvajate Balti pataljoni (ametliku nimega Baltbat) staabi- ja tagalakompanii luurerühm minema jalgsi Suur-Pakri saarelt läbi mere mandrile? Tunniseks kavandatud 3,2 km pikkune rännak kestis neli tundi ja jäi 14 mehele viimaseks. Tragöödia Kurkse väinas tekitas hulgaliselt küsimusi, millele vastused ripuvad endiselt õhus.

Kas see ikka oli ellujäämiskursus?

Klassikalisele ellujäämiskursusele võtab igaüks kaasa ainult noa, tikud ja tulekivi, rõhutab Kaitsejõudude Peastaabi infoosakonna kapten Toivo Treima, kes soovitab kasutada väljendi «ellujäämiskursus» asemel sõna «üleelamisharjutus», kuna ellujäämine on vaid osa üleelamisest.

Treima meenutab, et Baltbati luurerühm sõitis Suur-Pakri saarele suurte seljakottidega, kaheks päevaks võtsid nad kaasa kolme päeva toidumoona, ning teeb ühese järelduse: «Luurerühm korraldas Suur-Pakril mitte üleelamisharjutuse, kuhu ei võeta kaasa grammigi toitu, vaid tavalise taktikalise luure harjutuse.» («Luubile» on väidetud, et luurerühm püüdis Suur-Pakri saart senisest täpsemalt kaardistada, muud ei midagi.)

Kapten Toivo Treima on üks kaitseväe kümmekonnast üleelamisinstruktorist ja sai Rootsis vastava väljaõppe. Tema kinnitusel on üleelamisharjutuse ajal iga nelja-viie mehe kohta üks instruktor, kes magab ja sööb normaalselt ning jälgib pidevalt, kuidas mehed endaga toime tulevad. Julgestus ja ohutuse tagamine on sellisel harjutusel nr. 1.

Seejuures on kapten Treima veendunud, et peale eriväljaõppe saanud instruktori ei tohiks keegi teine üleelamisharjutusi korraldada. Ka miinide panemist õpetavad ainult pioneerispetsialistid, mitte aga näiteks kokad.

Küsimus, kas kapten Treima korraldaks mingi harjutuse raames Kurkse väina jalgsi ületamise, paneb ohvitseri ebamugavasse olukorda. Lõpuks ta kogub end: «Selgitaksin kaldal meestele, mis nendega nelja tunni jooksul juhtub 14-15-kraadises vees. Võiksin isegi umbkaudu välja arvutada koha, kus jõud lõplikult raugeb ja nad hukkuvad.»

Rootsi tsiviilkaitse nõunik ning üleelamise ja järelotsimise ekspert Harri Sepp nimetab luurerühma ülema otsust merre astuda napisõnaliselt «natuke julgeks», kuna teab Kurkse tragöödiast vaid üldjoontes. «Kuid ma tean, mis juhtub inimesega külmas vees. Tema jalalihased lähevad kangeks, liikumiskiirus langeb, kehatemperatuur järjest alaneb. 35 kraadi juures on inimesel alles vaid pool tööjõudu, tuleb hoolimatus, passiivsus, külmavärinad. 34 kraadiga saabub nürimeelsus, inimene pole võimeline ise end aitama, ta väriseb külmast, hakkab magama jääda. Ta pöörab endasse ja ümbritsevat enam ei taju ega näe,» kirjeldab Harri Sepp, kes on Rootsis ilmunud üleelamisõpiku kaasautor.

Kapten Treima loetleb mõned üleelamisharjutuse põhitõed. Veetakistust ei ületata asustamata kohas, sest abi peab olema lähedal. Enne näitab instruktor ette, kuidas palgi või õhku täistõmmatud pükste abil vees liikuda saab. Kõrval on professionaalne päästja. Turvaline on ujuda kaarega oma kaldale tagasi, mitte vastaskaldale. Need, kes ujuda ei oska, seda harjutust kaasa ei tee, kuna ülesanne ei ole kedagi ujuma õpetada, vaid näidata, kuidas saab käepäraste vahenditega vees edasi liikuda.

Sel aastal on Eesti kaitseväe sõduri baaskursuses esimest korda üht-teist ka üleelamisõpetusest ja neid harjutusi tehakse kõigis jalaväepataljonides. Meie päästekompaniid on aga üleelamisharjutusi korraldanud juba üle kolme aasta. Tallinna päästekompanii ülema leitnant Kaido Kauriti sõnul pannakse nädalastel harjutustel põhirõhk füüsilisele koormusele ja vastupidavusele. «Veetõket oleme ületanud tavaliselt madalas jões, kus tahame anda poistele tunda, mida tähendab läbimärg olla,» ütleb leitnant Kaurit, kes omal ajal käskis Suur-Pakril demineerimistöid teinud sõduritel päästevestid selga panna, kui nad laevaga saarele või tagasi mandrile sõitsid.

Kas meestel oli võimalik öelda ei?

Psühholoog Mati Heidmetsa arvates oli poistel olemas vaid teoreetiline võimalus öelda ei. «Ei ütlemine oleks tähendanud vastuollu minekut üldlevinud hoiakuga, grupist eristumist. Seda suudavad vaid väga tugevad isiksused. Need on veidrikud, kes lähevad nii sõnades kui ka tegudes vastuollu üldkehtivate arusaamade ja hoiakutega,» selgitab Mati Heidmets. Kurkse väina ületajate seas selliseid poisse polnud.

Heidmetsa arvates näitab eriti tugevat grupi survet see, et ujumisoskuseta sõdur läks rühmakaaslastega võrdselt väina ületama. «Üldjuhul eelistab inimene tunnustust. Tema jaoks on grupisisesed suhted olulisemad kui ettevõetav risk või tehtav tegu,» kommenteerib Heidmets.

Ta soovitab mõelda, kuidas tundnuks ennast rühma üldisest käitumisest irduja ellujäämisharjutuse õnnestumise korral. «Selles grupis ei oleks ta saanud enam elada ja tegutseda,» on psühholoog resoluutne. Ei ütlemine oleks olnud kergem, kui retke õnnestumises kahtlejaid olnuks mitu. «Siis ehk oleks maha istutud ja asja omavahel arutatud. Leitud, et midagi on viltu,» selgitab Mati Heidmets. Selliseid mehi luurerühmas polnud.

Psühholoogi arvates näitab Kurkse tragöödia seda, et ühiskonnas on ohutunne langenud alla kriitilist piiri. Pole ju põhimõttelist vahet, kas ohutundeta inimene sõidab end surnuks, laseb sõbra püstolist maha või upub mõttetult Kurkse väinas.

«Elada vabade inimestena vabas riigis on väärtus. Kuid vabadusel on mõtet ainult siis, kui inimesel on olemas sisemine tagasihoidev jõud, mis sunnib teda oma tegevust mõtestama, tajuma ümbritsevas maailmas valitsevaid riske ja ohte,» ütleb Mati Heidmets.

Kuni kujuneb mõistlik tasakaal vabaduse ja sisemise ohutunde vahel, tuleb panna välised piirid. «Keegi peab poistele ütlema, et nii ei ole mõistlik teha. Oleks küüniline loota, et ohutunne tekib surnute hinnaga. Tsiviliseeritud inimene maksab väiksemat hinda.»

Kes teadsid luurerühma merre minekust?

Sõdurid jõudsid sinna pool tundi varem, sadama kapten Heino Kreital ütles, et sellise lainega ei hakka ükski terve mõistusega inimene jalgsi läbi mere Suur-Pakrilt mandrile tulema. Sõdurid võinuks ronida mõnekümne meetri kaugusel oleva vana piirivalvetorni platvormile, siis näinuks nad binokliga Kurkse väina uurides, kuidas lained on nende luurerühma veealuselt seljandikult kõrvale kandnud ja 22 meest hulbib sügavas vees. Kaks sõdurit sõitsid aga Paldiskisse ning püüdsid luurerühmaga raadio teel tulutult ühendust saada. Kell 17.20 olid nad piirivalve Paldiski kordonis, et küsida, kas laev on luurerühmale Pakri saarele vastu läinud. Nad said teada, et Baltbati luurerühma enam ei ole.

Sellest, et teoksil võib olla midagi ebatavalist, teadis ka piirivalvelaeva 105 komandör, kes luurerühma Suur-Pakrile viis. Luurerühma ülem kinnitas talle, et tagasitulekuks rühm piirivalve abi ei vaja. Piirivalvur võinuks täpsustada, kuidas mehed mandrile pääsevad. Selleks ei ole küll mingit kirjalikku käsulauda, kuid tegevuspaik on ju piirivalve teeninduspiirkond.

Baltbati luurerühma vahetu ülemus on staabi- ja tagalakompanii ülem leitnant Rekand.

Luurerühma ülem nooremleitnant Jaanus Karm ise rääkis teleintervjuus: «...tegin kompanii ülemale ettepaneku, et ma teen oma treeningplaanid, milles me kordame ja kinnistame juba omandatud teadmisi.»

Ja kas kompanii ülem andis kinnituse?

«Meil on sidega kuidas on. Kompanii ülem sai selle kätte, ma tean. Ja kohalik väljaõppeosakonna ülem rahuoperatsioonide keskuses sai ka selle kätte.»

Ja mis nad ütlesid?

«Roheline tuli.»

Tegelikult saatis nooremleitnant Karm Adazhisse (Läti), kompanii staapi väga lakoonilise plaani, milles oli kirjas, et 10. ja 11. septembril teeb luurerühm õppuse «Vilets elu». Selles teates polnud sõnagi kavatsusest tuua mehed Suur-Pakrilt tagasi läbi väina. Rühma instruktor Taani kapten John Walter oli parajasti ära ning ei saanud meeste tegevust kontrollida.

Kui kompanii ülem leitnant Rekand tahtis täpsemalt teada, millega tegemist, ei õnnestunud tal Karmiga ühendust saada. Pealegi lahkus luurerühm Paldiskist üks päev enne õppuse «Vilets elu» ametlikku algust - 9. septembri pärastlõunal.

Seega oli kompaniiülem peaaegu täielikus teadmatuses ja «rohelist tuld» ta selleks riskantseks ettevõtmiseks ei andnud. Pakrile minekust teadsid veel vähemalt kaks Baltbati ja rahuoperatsioonide keskuse ohvitseri, kes ei löönud aga häirekella, kuna ei teadnud, et luurerühm tuleb tagasi läbi mere.

12. septembriks oli Karm oma õppeplaani kirjutanud lakooniliselt «Agressioon Läti Vabariigi vastu». Väike nali, sest tegelikult pidi luurerühm sõitma lihtsalt Adazhisse, ÜRO treeningule.

Kas ilm oli ilus?

Tegelikult kehtis sel ajal Soome lahe lääneosas tormihoiatus, mis anti 10. septembril kell 19.45 ja tühistati 11. septembril kell 21.30. Meteokeskuse prognoosi kohaselt oodati siis merel loodetuult kiirusega 12-17 m/s.

Juba 9. septembril sattus Eesti aeglaselt liikuva madalrõhkkonna mõju alla. Päev hiljem tekkisid tugevad tuulepuhangud. 11. septembril kell 9 mõõdeti Paldiski meteojaamas loodetuule kiiruseks 5-12 m/s. Keskpäevaks tuul küll korraks rauges, kuid sisemerel oli laine kõrgus siiski 0,5-1 meeter.

Ilmavaatlejad nimetavad päikesepaistelise hommikupooliku tuule vaibumist petlikuks, kuna see tähendab sageli juba paari-kolme tunni pärast tugevate tuulepuhangute võimalikkust.

Nii juhtus ka 11. septembril. Baltbati luurerühm jõudis meres sumbata umbes 500 meetrit, kuni saar varjas neid loodetuule eest; hakkas puhuma läänetuul kiirusega kuni 13 m/s, mis kandis mehed veealuselt seljandikult kõrvale, Kurkse väina sügavamatesse kohtadesse.

Suvel samas väinas purjelaudadega sõitnud luurerühma meestele võis jääda ka petlik mulje mere madalast seisust. Idakaarte tuuled olid siis veetaset tõesti tavalisest rohkem alandanud, 11. septembriks oli see aga võrreldes suvega tõusnud 80 cm.

«Kui antakse tormihoiatus, siis ei sõida Tallinna ja Helsingi vahel tiiburlaevad, sadamatest ei lähe välja kaluripaadid,» jutustab merevalvekeskuse ülem lipnik Tiit Põder.

Luurerühm saanuks vältida katastroofi, kui nad oleksid võtnud Suur-Pakri saarele kaasa raadiosaatja, millega saanuks pidada sidet oma pataljoni ja ka piirivalvega. Nad kuulnuks tormihoiatusest ning loodetavasti poleks riskinud, vaid oleks kutsunud endale järgi piirivalvelaeva. Rahuvalvajatel olid aga vaid rühmasisesed raadiojaamad, mille tegevusraadius on 2 km.

Kuidas on Baltbat üles ehitatud?

Poliitiline otsus rahuvalvejõudude asutamiseks ja rahvusvahelised lepped on kolm aastat olemas, aga neile loogiliselt järgnevad alamad õigusaktid puuduvad. Rahuaja riigikaitse seaduse järgi peab riigikaitse korraldust reguleerivad seaduseelnõud tegema kaitseministeerium.

Praegu eksisteerivad ROK-id kolmes Balti riigis iseseisvalt, Baltbati struktuur on olemas, kuid «ebaseaduslik». Struktuur on koostatud Taani rahuvalvepataljoni eeskujul. Kuni väljaõppe lõpuni juhivad pataljoni tegelikult lääneriikide instruktorid, kes annavad järk-järgult üle juhtimisülesandeid ja volitusi.

Ohvitseride ametisse nimetamine on iga asjassepuutuva riigi kaitsejõudude peastaabi (KJPS) pädevuses. Loomulikult pole mõeldav, et kõrgemad ohvitserid endale täiesti iseseisvalt alluvaid valiksid, kuid oleks loomulik, kui KJPS-i personaliosakond suuresti arvestaks ka peastaabile mittealluva Baltbati ülema soove. Siiani on see vähemasti Eesti puhul üsna haruldane.

Balti riigid on kaitseväe juhatajate tasemel kokku leppinud, kellele kuulub pataljoni ülema tulevane ametikoht, mida juba praegu sisuliselt täidab major Alar Laneman. Eestis on rahuvalvega seotud ülesanded jagatud protokolliga, mille märtsis 1995 allkirjastasid ministrid Enn Tupp ja Jüri Luik ning kindral Aleksander Einseln. Protokollis on öeldud, et KJPS komplekteerib rahuvalveüksuse isikkoosseisu, korraldab nende sõjalise baas- ja erialase väljaõppe ning teenistuse.

Kuni eeskirjad on puudulikud, peavad rahuvalves teenijad igas riigis alluma asukohariigi kaitseväe määrustikele, kuna nende teenistuslepingud on sõlmitud mitte rahvusvahelise struktuuri, vaid oma riigiga. Seega, Paldiskis paiknev pataljoni luurerühm on Eesti määrustikest lähtuv üksus, mida Eesti kaitseväe struktuuris pole. Paradoks?!

KJPS-is üllitatud skeem peegeldab ilmekalt, kuivõrd keeruline ja auklik on Baltbati juhtimine. Tegevohvitserid juhinduvad pigem kujunenud tavast kui kirjutatud eeskirjadest. See puudutab ennekõike alluvussuhteid ja tegevuse koordineerimist. 600 km ulatuses laialipaisatud üksus ei saa rakendada kõiki selliseid võtteid, mida väikeses garnisonis koos olev pataljon. Süsteem on paindlikuks tehtud puuduvate eeskirjade kiuste. Eriti puudutab see väljaõpet, mida juhivad kogemustega Lääne ohvitserid-instruktorid. Sageli tähendab peanoogutusega OK enamat kui allkirjastatud paberipakid. Usaldus maksab. Aga seda kraani tahavad kõrvalseisjad nüüd kinni keerata.

Kas Eesti üksuses on Eesti õpetus?

Otsustamine käib teistmoodi kui Eesti kaitseväes. Arvatavasti hakatakse nüüd tugevdama kontrollsüsteeme, aga mille põhjal? On raske ette kujutada, et näiteks luurerühmale saaks kõrvale luua teise rühma, kes kontrolliks luurerühma tegevust. Lõpuks tähendaks see teise pataljoni loomist.

Sama jampslik on püüd anda hinnangut läänelikult ülesehitatud projektile Eesti kogemusest lähtudes. Piltlikult öeldes hinnatakse konservatooriumis toimuvat õppetööd keskkooli laulutundide metoodika põhjal. Keerulisevõitu ülesanne.

Õppekavagi moodustub kirjutamata seaduse järgi. Selle kinnitab rahvusvaheline töögrupp ja seal on kirjas, mida peab tegema pataljon, mida kompanii, mida rühm. Näiteks, et pataljon peab olema võimeline teostama vaatlust relvarahu järgi sellises alas, selliste meetoditega. On ära jagatud, milline riik pataljoni millist osa õpetab. Detailsema õppekava treeningplokkidega valmistab konkreetne instruktor.

Põhiline on usaldus, instruktoritel pole järelevaatajaid, lapsehoidjaid, kinnitavad pataljoni juhid üksmeelselt. Usaldus ja veel kord usaldus.

Peastaap kinnitab, et õppetöö Eesti kaitsejõudude rahuoperatsioonide keskuses toimub KJPS-i õppekava järgi. Tegelikult on Eesti mõju Baltbatile kahetasandiline: poliitiline, kus on kaitseministeeriumide esindajad ja kus otsustatakse põhimõttelised küsimused, kas minna missioonile ja millisele. Poliitilisele tahtele allub omakorda sõjaline töögrupp, kuhu kuuluvad kõigi lepingus osalevate riikide eksperdid (sh. KJPS ja kaitseministeeriumi esindajad), seal tehakse plaanid, seal kinnitati ka Baltbati Eesti kontingendi õppeplaan. Iseasi, kui palju seal KJPS-i ideed peegelduvad. Otsest juhtimist aga KJPS poolt ei ole.

Kuidas Eesti kaitseväes õppusi kooskõlastatakse?

Kinnitatakse ainult sellised plaanid, kus õppuse kava on tund-tunnilt väga täpselt kirja pandud. «Plaani tegemine aitab rühmaülemal õppuse eelnevalt detailideni läbi mõelda ja luua endale üksikasjaliku pildi olukorrast, kuhu ta oma rühma viib,» selgitab kapten Väljamäe. Pealegi on selline paberlik asjaajamine vajalik, et pataljoni staap teaks, kus mehed parasjagu on ja mida nad kusagil metsas teevad.

Miks piirivalve ei märganud hulpivaid mehi ja punaseid rakette?

Nädal pärast Kurkse õnnetust - 17. septembril - kinnitas valitsus piirirezhiimi eeskirja. Selle 75. punkt ütleb, et «kõik isikud, asutused ja organisatsioonid peavad nende poolt piirveekogudel korraldatud õppused eelnevalt piirivalvega kooskõlastama». Riigipiiri seaduse järgi on Kurkse väin aga sisemeri, kus kellelgi pole kohustust teavitada piirivalvet oma askeldustest.

Piirivalve Paldiski kordoni patrullid käivad küll aeg-ajalt mööda rannajoont, tehniliste vahenditega pole aga võimalik Pakri saarte ja Kurkse väina ümbrust jälgida.

Pärast Kurkse tragöödiat tegid piirivalvurid kaks eksperimenti, saamaks vastust küsimusele, miks kaldal ei märgatud luurerühma ülema Jaanus Karmi lastud punaseid hädarakette. Paldiski kordoni vaatlustornis nähti katse ajal hoolimata pingsast vaatamisest vaid tugevajõulistest signaalrakettidest tumedat suitsupahvakut, mis 5 sekundiga hajus. Nõrgemate rakettide (just selliseid kasutas Karm) puhul ei märgatud sedagi. Vaid võimsast merebinoklist vaadates oli näha korraks roosa välgatus. Sedagi ainult seetõttu, et oli täpselt teada koht, kuhu peab vaatama.

Põhjus on lihtne: rakette on päevasel ajal taeva taustal raske (et mitte öelda võimatu) märgata, pealegi varjas neist osa Väike-Pakri saar.

Kas mehed olid kindlustamata?

Riik ei ole tahtnud riski kindlustusfirmadega jagada ning neile miljoneid maksta, vaid on võtnud riski enda kanda. Teisisõnu: riik maksab siis, kui midagi juhtub. Selline otsus kajastub otseselt ka väljamakstavates summades. 1996. aastal maksti kaitseväelastele või nende vanematele valitsuse reservfondist toetussummasid poole miljoni krooni ulatuses. Sel aastal eraldas valitsus toetussummadeks 456 046 krooni. Kuni Kurkse tragöödiani.

Pole põhjust arvata, et õnnetuste puhul riik kompensatsioonid maksmata jätaks. Kahtlemata käivad kindlustusfirmade neelud riigi eelarveraha järele... Kuid tragöödiat ära kasutada ning oma saamahimu teenistusse ka meedia rakendada?!

Kuigi ka luurerühma liikmed polnud kindlustatud, saavad iga hukkunud poisi vanemad kindlustussummana 400 000 krooni. Sama summa eest oli kindlustatud ka iga Eesti rahuvalvaja Bosnia ja Lõuna-Liibanoni missioonidel.

Lisaks sellele makstakse Kurkses hukkunud sõjameeste ülalpeetavatele hüvitist veel kaitseväeteenistuse seaduse selle paragrahvi järgi, kus on sätestatud, et kaitseväelase hukkumisel teenistuskohustuste täitmisel maksab riik tema ülalpidamisel olnud isikutele ühekordset toetust tema 10 aasta palga ulatuses. Seegi raha tuleb valitsuse reservfondist.

Nii peab riik Kurkse väina ületamisel hukkunud sõjameeste puhul seadusesättest täht-tähelt kinni.

Kas Varuli komisjoni materjale võib salastada?

Samas valitseb oht, et osa komisjoni materjale ja järeldusi ei jõua avalikkuse ette. Ka Varul ise tunnistab, et koostatav lõpparuanne on konfidentsiaalne. «Valitsus otsustab, mida avalikustada ja kuidas. Täielikule avalikustamisele võib-olla ei pruugi kuuluda mõned järeldused, mis on mõeldud ainult valitsusele teadmiseks,» arutleb justiitsminister.

«Luup» peab oma kohuseks meenutada, et Kurkse õnnetuse põhjused, asjaolud ja järeldused ei saa olla salajased. Praegu kehtiv seadus ütleb kategooriliselt, et «riigisaladuseks ei tunnistata teavet erakorraliste sündmuste, loodusõnnetuste ja katastroofide ning nende tagajärgede kohta».

Kõik see, mis pole seadusega kooskõlas riigisaladuseks tunnistatud, on aga avalik. Ka Kurkse tragöödiat uurinud valitsuskomisjoni materjalide iga viimane kui lehekülg.

Sisukord, esileheküljele, lehekülje algusesse.

Copyright © Postimees 1995-97
Webmaster