Kirikuaasta algab advendiajaga. Sõna «advent» on tulnud ladina keelest ja tähendab tulemist. Advent on Kristuse tulemise ehk jõulude ettevalmistusaeg neljal pühapäeval enne esimest jõulupüha. See on aeg, mil teeme hinges olevad konarused tasaseks teeks Jumala tulekuks. Üksnes tema võib anda meile paljudel teedel otsitud ja leidmata jäänud rahu süveneva ebakindluse keskel. Advendiajal süüdatud küünal on sümbol temast, kellest kuulutatakse: «Vaata, sinu kuningas tuleb sulle!»
Igaühel on ootusest oma ettekujutus. Kaupmehed ootavad jõulueelselt ajalt suuremaid läbimüüke ja lapsed kingitusi. Kõik see sarnaneb pigem jõulukära kui jõulurahuga. Meie põhjanaabrite vanema põlve karikaturist Kari Suomalainen on joonistanud tuntud pildi jõulude-eelsest reklaame ja kaupu täis tänavast. On advendiaeg, enesega rahulolevad inimesed saalivad poodides ja teevad sisseoste. Kui me pilti hoolikamalt vaatame, märkame tänavaäärse kangi all kerjust. Mehel on käsi abipaluvalt välja sirutatud, aga keegi ei pane teda tähele. Tema pale on kurb, kuid teda ümbritseb mahe valgus - see on Jeesus. Me otsime seda, mis on hea, aga möödume parimast.
Me tuleme ajast, mil jõuluootus oli seotud riskiga. Ometi on just neist aastatest meenutada palju ilusat. Hiljuti rääkis üks poeg oma isast, kes oli kaua aega edukas kolhoosiesimees. Kord andis ta töötajatele jõulude puhul vaba päeva. Seda südametunnistuse sunnil tehtud sammu peeti tollal üleastumiseks ja ta sai kõvasti noomida. Sel ajal oli inimeste ootus pigem sisemine kui väline. Jõuluootuse aega sobibki rohkem sisemine ootus kui lõputu sagimine, mis pühadeks kõik ära väsitab.
Kes jõulueelsel ajal kirikus käib, märkab, et kirikutekstiil on sel ajal violetne. Selle värvi kasutamine tähendab üleskutset patukahetsuseks ja kasinuseks. See tähendab, et alanud on jõulueelne südamete puhastamise aeg. Tubade kraamimise ja saunaskäimise kõrvalt ei tohiks unustada ka oma hinge puhastamist sinna kogunenud raskustest.
Meie rahvas on igatsenud alati jõuludeks koju jõuda. Ometi on sajad ja tuhanded eestlased pidanud oma jõule veetma Siberi laagrites. Ka sinna tulid jõulud ja elas jõuluootus sageli palju tunnetatavamal viisil kui nüüd, sest siis osati olla tänulikud selle vähese üle, mis meenutas kodu ja kodumaad. Martin Luther on ütelnud: «Kes Kristusesse usub, peab nägema rikkust vaesuses, au häbis ja rõõmu kurbuses.» Advent on koputus meie südame uksele. Me võime küll unustada Jumala, aga Jumal ei unusta meid. Tema otsib meid ja kutsub enda juurde. Selleks kasutab ta mitte ainult oma sõna, vaid ka teisi inimesi, elusündmusi ning lapsepõlve mälestuste ilu ja võlu.
Advendiajal käiakse mõtetes koos jõululapsega. Ka tema vanematel oli rutt ja ta sündis keset rahvast täis küla. Ometi tuli ta tooma rahu neile, kes on lähedal ja kaugel. Tema tulek meie keskele tuletab meelde, et peale meie elab maailmas palju neid, kes ei oska unistadagi sellest, mis meil on olemas. Lapsedki ei peaks ootama ainult kingitusi, vaid neid ka ise tegema.
Jõulude ajal tuletame meelde ka neid, kellel on puudus. Asutuste ja firmade parimaks jõulusooviks võiks olla just nende meelespidamine, kes kelleltki midagi ei oota ega looda. Õndsam on anda kui võtta. Tõepoolest, kui me oleme andnud, oleme ka ise saanud.
Ligimesearmastuse käsku saame täita tuhandel erineval viisil. Elu annab selleks lugematuid võimalusi. Kui me oma vara kogumises ei ole lootnud teiste abile, siis ei tohiks me ka aitamist lükata teiste ülesandeks. Andmise eelduseks on teadmine, et me ise oleme saanud suurima võimalikest kingitustest. Meile on kingitud Poeg, meile on antud laps... Ärgem unustagem jõulukirikusse minnes käimast ka nendes pühakodades, mis on eemal linnadest ja kus aastakümneid ja -sadu enne meid on käinud meie vanemad. Kinkigu Jumal meile eelseisvate jõulude kaudu hingerahu ja ühtekuuluvustunnet.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Lähenevad jõulupühad pakuvad valmistumiseks palju võimalusi. Äridele annab see pooleteise kuu pikkuse reklaamivõimaluse. Emotsioonide eest hoolitsevad kõikjal kõlav jõulumuusika, linnaväljakuid kaunistavad kuused ja meeleolukad jõulupeod.
Selle taustal tundub, et puudu jääb jõulusõnumi mõtestamisest.
Kuidas peaks jõulusõnumit mõistma 20. sajandi lõpu inimene? See on jõuluootuse kõige ebakindlam osa, millest eriti rääkida ei taheta. Kui küsida, siis vihjatakse tavaliselt Lääne-Euroopa kultuuritraditsioonile või üldinimlikule valgusepühale.
Põhilised teadmised Kristuse kohta pärinevad Uue Testamendi evangeeliumidest. Need aga on kirjutatud vastavalt oma aja traditsioonidele, nii et ei ole sugugi lihtne leida sealt usaldusväärset infot ajaloolise Jeesuse kohta.
Kristlus aga ei nõuagi tänapäeva inimeselt Uue Testamendi aegse maailmapildi omaksvõtmist. Võib ju usk ilma ratsionaalse mõtlemise ja kriitikata muutuda kergesti ühiskonnast eraldunud fanatismiks.
Koos inimese kasvamise ja haridusega muutub tema suhtumine ümbritsevasse maailma. Kui ta elab kristlikus kultuuris, on loomulik, et see mõjutab ka tema suhtumist jõuludesse. Erineva usulise mõistmise näitlikustamiseks sobivad ühe teoloogiaprofessori sõnad, kui ta iseloomustas oma kolme eluperioodi jõulumõtteid. Esmalt ta ütles:
Kui ma olin laps, uskusin iga sõna Luuka jõuluevangeeliumist.
Lapse terviklik maailmatajumine ei näe jutustuses vastuolusid. Ta ei kahtle jõuluevangeeliumi sõnades ja mõistab teksti nii nagu see on kirja pandud. Kui lisada pidulikkus ja küünlasära, saab see inimesele sageli jõulukogemuse aluseks, mida ta täiskasvanuna meenutab kui ideaali.
Raskeks läheb säilitada sõnasõnalist uskumist täiskasvanuna. Selleks ajaks omandatud koolihariduse abil püütakse kaitsta evangeeliumi iga kirjatähte. Olgu selleks kasvõi imedele loomulike põhjenduste otsimine. Imetegude rõhutamisega aga muudetakse Kristus harilikuks silmamoondajaks ja trikimeistriks. Pigem peaks meenutama, kui tõrksalt vastas Jeesus imetegude nõudjatele ja selle asemel käskis kuulata meeleparandusjutlust.
Protest evangeeliumi sõnasõnalise mõistmise ja oma teadmiste ning elukogemuste vahel viib sageli konfliktini, nagu on seda ka teoloogiaprofessori ütlus oma vaadete muutumise kohta:
Gümnaasiumis ja ülikoolis õppides ma taipasin, et mitte miski ei saanud juhtuda nõnda, nagu kirjutab sellest Luuka evangeeliumi tundmatu autor.
Piibli teksti tähendust uurib eksegeetika. Selle andmetest on teada, et vaevalt saab Luuka evangeeliumi kirjutamist omistada Pauluse kirjades mainitud arst Luukale. Jõulude ajal ette loetavad prohvet Jesaja lootused ja ettekuulutused olid seotud pigemini järgmise Taaveti soost valitsejaga prohveti kaasajal. Piibliteaduste niisuguseid tulemusi on mõttetu ignoreerida ja nende vastu võitlejad meenutavad aegu, kui kirik püüdis kõigest väest sõdida heliotsentrilise maailmasüsteemi või evolutsiooniteooria vastu.
Kriitilise mõtlemise etappi jõuab paratamatult enamik inimesi. Sellises mõtlemises valitseb range loogika, kus ei ole võimalikud vastuolud. Niisugustest seisukohtadest lähtudes on jõulupühad vaid ühe ajaloo suurkuju sünni tähistamine.
Püüdu sõnumi keskme mõistmise ja inimliku väljendusvõime piiratuse tunnistamise poole annab edasi teoloogiaprofessori viimane ütlus:
Nüüd ma mõistan, et seda, mis juhtus ligi 2000 aastat tagasi Petlemmas, väljendab kõige paremini jõuluevangeelium.
Keskendumine usu tänapäeva inimest puudutavale osale ei nõua Piibli iga detaili ratsionaalset seletust ja sündmuste kooskõla. Mõnes teoloogilises käsitluses ongi Jeesuse ajaloolisusest loobutud ja rõhutatud ainult tema kuulutust kui usu alust. Selline usk ei eelda evangeeliumi sõnade formaalset täpsust.
Ei ole enam tähtis, kas Jeesus sündis aastal 7 või 4 eKr, neitsistsünni bioloogilise põhjendamise asemel on tähtis mõista, et sellelt eelduselt sai võrdselt rõhutada sündiva õnnistegija inimlikku ja jumalikku loomust. Küll aga tõstatab niisugune piiblimõistmine täies suuruses esile Jumala saamist inimeseks ja sellega loodud uut ühendust inimestega.
Loobumine Piibli sõnasõnalisest tunnistamisest annab võimaluse leida sõnumit tänapäeva inimesele. Olgu selleks või Kristus kaaslasena ja tundmatuks jääva Jumalana tegutsedes, kes on avatud inimlikele valudele ja muredele ning kannatab koos inimesega. Tema jumalik pool jääb tänapäeval varju, kuid ka see näitab meie mõistmise suhtelisust ja sõltuvust oma ajast.
Inimesele on omane püüd kõike seletada. Usuküsimustes peab aga sageli jätma vastuse andmata. Vastamine tähendaks piiritu Jumala surumist inimesele sobivatesse raamidesse.
Alati jääb vastuseta küsimuseks, kuidas võis igavene Jumal tulla maale inimesena. Sellest sündmusest räägivad kristlastele tähtsamate allikatena jõuluevangeelium ja usutunnistuse sõnad. Neid võib ainult kogeda ja uskuda. Lisaks ei tohi unustada, et jõulusündmus on ainult esimene samm teel, millele järgnevad ristisurm ja ülestõusmine.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Jaanus Torrim,
«Orgelwerke Organ Works»
Enamik noore Eesti helilooja Jaanus Torrimi (1975) loomingust on seotud orelimuusikaga. Selle kuningliku pilliga on ta tutvunud juba koolipoisina. Hilisemas koguduse organisti töös on orel saanud tema igapäevaseks seltsiliseks. Jaanus Torrimi loodud orelisümfooniates domineerivad prantsuse koolkonna (Widor, Vierne) mõjutused, mis avalduvad nii ülesehituses kui kõlavärvinguis. Eesti üks tuntumaid organiste Rolf Uusväli on Jaanus Torrimi muusikat hinnanud heliloojatee väga heaks alguseks.
Plaadil esitavad Jaanus Torrimi muusikat helilooja ise, Rolf Uusväli ja sopran Pille Lill.
«Kaarli kirik & kogudus»
Ene Pilliroo koostatud teos on tänapäeva Eesti suurima luterliku koguduse lugu. Paljude illustratsioonide, arhiivimaterjalide ja isiklike mälestuste kaudu antakse pilt koguduse sünnist kuldsel Rootsi ajal kuni tänaseni. Palju tähelepanu pööratakse kogudusega seotud inimeste mälestuse jäädvustamisele, hea pilt antakse ka tänapäevasest seisukorrast ja töösuundadest. Teos sisaldab huvipakkuvaid materjale kõigile ajaloo- või kultuurihuvilistele.
Raamatut esitletakse 21. detsembril kell 11.30 Tallinnas Kaarli kirikus.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Estonia teatri talveaias
Kohtumiste sari «Elulõng», juhib Ene Pilliroog.
14. XII kell 14 «Ootus», külas on Rapla Maarja-Magdaleena ja Järvakandi koguduse õpetaja Mihkel Kukk, Urve Tauts, Pirjo Levandi, Tarmo Eespere ja Heiki Mätlik.
Saated Vikerraadios
11. XII kell 21 «Teenimine» (30 aastat esimese Eesti naiskirikuõpetaja ordinatsioonist), külas on Pindi ja Petseri koguduse õpetaja Laine Villenthal, saatejuht Mare Pihlak.
18. XII kell 21 «Hõisake, taevad!» (kuidas tulevad jõulud Tartu praosti Joel Luhametsa kodus), saatejuht Marika Kusnets.
25. XII kell 21 «Üks roosike on tõusnud», jõulusaate autorid on Signe Aus ja Meelis Holsting.
1. I kell 21 «Aastaring, eluring», stuudios on Paide Püha Risti koguduse õpetaja Enn Auksmann.
8. I kell 21 «Algustest meie elus», saate autorid on Liivika Tärk ja Rain Simmul.
Saated Klassikaraadios
14. XII kell 18 «Muusika, inimesed, aeg (VII)», oma uue heliplaadiga on stuudios helilooja Jaanus Torrim, saatejuht Ene Pilliroog (kordus 15. XII kell 17.30).
21. XII kell 18 «Muusika, inimesed, aeg (VIII)», külas on helilooja ja muusikapedagoog Anne Ellerhein-Metsala, saatejuht Ene Pilliroog (kordus 22. XII kell 17.30).
26. XII kell 18 «Jõuluvaikus», külas on Eesti Riigikaitse Akadeemia professor Maie Tuulik, saatejuht Ene Pilliroog.
28. XII kell 18 Georg Friedrich Händeli loomingut tutvustab muusikateadlane Toomas Siitan (kordus 29. XII kell 17.30).
4. I kell 18 «Muusika, inimesed, aeg (IX)», külas on dirigent Tõnu Kaljuste, saatejuht Ene Pilliroog (kordus 5. I kell 17.30).
Saated Raadio 2-s
Saatesari «Otsingud» (saatejuht Ain Leetma, muusikaline kujundaja Rein Vader): 11., 18. ja 25. XII ning 8. I kell 00.05
Saated Eesti Televisioonis
Saatesari «Kaheteistkümnes tund» (saatejuht Jaan J. Leppik, toimetaja Salme Rannu): 12., 19. ja 26. XII ning 2. ja 9.I kell 23.10
Saated TV 1-s
«Saladuste klubi» (kogu pere multifilm Lutheran Hour Ministries’i vahendusel) vastavalt saatekavale.
Eesti Luterlikult Tunnilt on ilmumas
koostöös EELK Pühapäevakooliühendusega pildiraamat väikestele lugejatele
Mark Youngi «Saladuste klubi», jõulueelsed juhtumised.
Jõulu-CD
Muusikaseaded Tarmo Eesperelt, osalevad Heiki Mätlik, Urve Tauts ja Pirjo Levandi.
Järgmine erilehekülg ilmub «Postimehes» 13. jaanuaril.
Eesti Luterlik Tund soovib vaikset jõuluootust ja rahu Jumalaga.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele