Eile avas Siim-Tanel Annus galeriis Sammas isiknäituse, kus on eksponeeritud viis uuemat maali ja installatsioon «Crescent», mida kunstnik suvel eksponeeris Veneetsia biennaalil. Näitus jääb lahti 14. detsembrini.
Kunstnik Siim-Tanel Annus on tuntud nii graafikuna, performance’i kunstnikuna kui ka viljaka maalijana. Viimaste aastate näitused ongi tal olnud peamiselt maaliekspositsioonid, mis on üles ehitatud seeriaprintsiibil ja kajastavad kunstniku otsinguid erinevate koloriitide ja faktuuride sees.
Miks otsustasid Veneetsias olnud töö nüüd Sambas välja panna?
Siim-Tanel Annus: See oligi mul algne põhjus näitusetegemiseks. Veneetsias-käik oli päris suur sündmus mu elus. Veneetsia biennaali ümber oli niipalju kirgi, igasuguseid jutte, nii häid kui ka halbu arvamusi, et ma otsustasin pärast biennaali lõppemist oma töö siia tagasi tuua ja siin välja panna. Siin on ta ruumis sees, Veneetsias oli ta väljas. Fotol on ka näha, kuidas ta seal välja nägi. Teised tööd, mis nüüd galeriis näha on, on tehtud sellel sügisel. Maale on suhteliselt vähe, mitte sellepärast, et mul neid poleks rohkem olnud, kuid ma ei tahtnud meelega ruumi tihedalt täis laduda. Olen väsinud tihedast seinast.
Kuidas iseloomustaksid oma uusi maale, mis on traditsiooniliselt ilma nimetusteta?
Viimased viis aastat olengi lõuendil töötanud. See on pisut imetabane protsess, sest mul ju pole professionaalset maaliettevalmistust. Katsetan materjaliga, otsin väljendusi faktuuri kaudu, kasutan palju raskeid, pakse pindu. Seda võib pidada mingil moel mänguliseks lähenemiseks, mille kaudu teen oma töö huvitavaks. Mis neid viit maali seob,on ääretuse või lõputuse tunne, spiraalse liikumise motiiv. Olen kasutanud staatilisi ringe ja poolringe.
Kas sa lähtud mõnest kindlast maailmavaatelisest hoiakust?
Eks ma sellise igavikulise maailmapildi poole ikka pürin, nagu juba vanasti oma taevatornides (Siim-Tanel Annus on 80ndate aastate algul valminud graafiliste sarjade «Tornid taevasse» ja «Taevalinnad» autor - K.H.) Eks ma olen siin praegu ka sama. Tegelikult inimene ju ei muutu. Samad kujundid, samad asjad käivad temaga alati kaasas.
Vahepeal oli su tööde koloriit hoopis teine.
Need olid tõesti lausa mustad. See oli mõnel määral ka kokkusattumus, kuna ma vaimustusin siis mustast paberist. Ma ei näe mustas mingit sünget momenti.
Võib-olla mu heledad tööd on süngemadki, isegi lootusetud.
Mustades võis olla maailm mõnevõrra kirkamgi. Minu jaoks ei ole must võõras ega raske. Olen nii palju selle värviga töötanud, et lõpuks muutus ta millekski universaalseks, nagu on näiteks taevalaotus. Tähistaevas on justkui maailmakaart. Lõputust, maailmaruumi sa ju tajud ka tähistaeva kaudu, öösel pimedas, mitte päeva ajal. Päeva ajal jääb mulje, et kõik on justnagu su enda kontrolli all, oma kätes.
Räägi oma Veneetsia biennaalil olnud tööst lähemalt.
Eesti võttis sel aastal esimest korda kolme kunstnikuga osa Veneetsia biennaalist. Kuna teade tuli nii viimasel hetkel, siis polnud meil mingit lootust seal enam ruume rentida.
Leidsime pääsetee võimaluses ehitada oma tööd üles linnapilti. Oli päris suur vedamine, et saime oma kohad lausa biennaali väravate lähedale. Selles kohas tuli päris rahvakunstniku tunne peale, sest kogu see jõuk vooris sealt mööda.
Minu installatsioon on inspireeritud hetkest, mis saabub siis, kui päikese- või kuuvarjutus hakkab lõppema ja päike või kuu hakkab jälle servapidi näha olema. See kujund ilmus mu töödesse umbes kümme aastat tagasi. Sellepärast on töö pealkiri «Crescent», eesti keeles ehk «Lõige». Muidu mu töödel pealkirju enam pole. Ma ei taha neid panna. Aga kuna Veneetsia bürokraatia oli niivõrd kohutav, oli mul kergem oma tööle panna pealkiri, selle asemel, et seletada, miks pealkirja ei ole.
Sambas on näha töö originaalsilt, mille ma tänaval kokku liimisin.
Installatsiooni juurde kuulus Veneetsias ka performance.
Jah. Muidu olen ma nendega nüüd lõpetanud. Mind ei huvita see enam. Kuid seal kuulus see mu töö juurde. Minu etteaste seisnes selles, et seisin tööst 20 meetrit eemal. Mul olid samasugused jalad ja hiiglaslik vibu, mille külge ma olin kummidega seotud. Kui hakkasin kumme vedama, hakkas vibu võtma samasugust kuju, nagu suures töös kujutatud on. Ehitasin sinna juurde samasuguse stoori . Kui olin seda vormi saavutamas, võtsin noa ja lõikasin kummid läbi.
Mu toimetamine püüdis tõestada, et ega meie siin ilma peal midagi muuta ei saa. Et me ei saa ka selle puu vastu, mida ma painutasin. Puu läheb ikka samasse vormi tagasi.
Kas su tööst ei võiks välja lugeda ka paadimotiivi?
Natuke seda muidugi on. Eriti kui arvestada, et see oli väljas Veneetsias, kus on palju gondleid.
Kas kavatsed installatsioonikunstnikuna jätkata?
See on mu ainus installatsioon ja tehtud just Veneetsia tingimuste jaoks. Eks ta natuke tasapinnaline asi on, kuid ma ei taotlegi ruumilisust. Näen seda jätkuna oma maaliloomingule. Ma ei kavatse installatsioone rohkem tegema hakata. Lõuend huvitab mind rohkem.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Hellar Grabbi. «Vabal häälel» Mõtteid kahesajast eesti raamatust. Kirjastus Virgela.
Hellar Grabbi raamat on kirjastus Virgela Gramma-sarjas esimene, peatselt järgnevad sellele Arvo Valtoni, Toomas Liivi, Andres Herkeli jt. esseedekogud. Ei ole mingit kahtlust, et ühiskond ja tulevik vajavad selliseid teoseid, ent praegu ei saa need kohe mitte kuidagi ilma toetuseta ilmuda.
Grabbi töö on olnud mahukas. Kogumik sisaldab aastatel 1959 kuni 1990 raadios Vaba Euroopa ette loetud või ajakirjades Mana ja Books Abroad avaldatud 191 arvustust, milles vaadeldakse 220 teost. Tegemist on klassikaliste tutvustamisretsensioonidega, avaldamiskohad on ette määranud nende pikkuse, nõnda on nad kõik enam-vähem võrdse pikkusega, ent mitte ühetaolised.
Sõnad saavad lihaks
Grabbi oli eesti kultuuri analüüsijana kadestamisväärses positsionis - ta oli vabaduses, kus ta andis hinnangut diktatuurile. 127 juhul on vaadeldud ENSVs ilmunud teoseid ning raadiolained kandsid Grabbi jutu läbi ragina üksikute kuulajateni, kes seejärel teistele kuuldu edasi jutustasid. Minule ütles seda, et Grabbi on minust rääkinud, Aivo Lõhmus Vanemuise vana maja ühe etenduse vaheajal ning mul oli selle üle kohe mitu nädalat väga hea meel. Alles praegu kogumikku lugedes sain teada, et Grabbi oli mind toona - 21 aastat tagasi - koguni kiitnud. Grabbi kiidab kõiki, ainult Endel Sõglale teeb ta oma delikaatsel moel etteheiteid paljude autorite väljajätmise pärast Eesti Kirjanduse Biograafilisest Leksikonist.
Olen paarikümne aasta jooksul lugenud eesti muusikaarvustusi ning pole nende hulgast leidnud ühtki, mis oleks kritiseeriv. Nagu eesti helilooja noodi kirja paneb, nii on see geniaalne, nagu eesti interpreet või kollektiiv esinema hakkab, nii teeb ta seda virtuoosselt. Ja tulemus on kõigile näha - arvustajate soovunelmad on kiitus muutnud reaalsuseks.
Kahju, et teiste kunstiliikide arvustajad pole olnud muusikavaatlejate ja Grabbi moodi heatahtlikud, võibolla oleksid siis meil praegu ka oma filmi-Pärdid, romaani-Tüürid ning teatri-Järvid. Kiitusel on alati mõju.
Hierarhiad siin ja seal
Eriti idelogiseeritud kultuurides on tähtsal kohal mitmed edetabelid, mis nagu määraksid, kes on parem ja kes halvem looja. Külma sõja ajal oli neid ENSVs vähemalt kaks, kusjuures mõlemad muutusid kiiresti (vähemalt need, mis reastasid elusaid kirjanikke). Võimu poolt loodud hierarhias olid eesotsas ühed, isetekkelises teised mehed-naised.
Grabbi vabal häälel öeldud kiituski on kraadidesse jaotatav ning võib kohe mõista, keda kiidetakse rohkem, keda vähem. Lootsin, et Grabbi hinnanguist tekib kolmas hierarhia. Aga ei. Grabbi sümpaatiad langevad täiesti kokku ENSVs kehtinud isetekkelise edetabeliga, mis oli võimudel - alul rohkem, hiljem vähem - pinnuks silmas. Kirjanduse alalt on seal head Mati Unt, Arvo Valton, Doris Kareva, Betti Alver, Heiti Talvik jt, kellele järgnevad keskmikud ning alles seejärel mehed-naised, kes ENSV ametlikus hierarhias troonisid tipul.
Grabbi kui spordiesseist
Kui ma olin noor ja rumal, siis lugesin hoolega Spordilehte. Mulle meeldisid seal kõige enam Ameerika spordi ülevaated. Toona ei vaadanud ma alt autorinime ning nõnda on alles hiljem minuni jõudnud teadmine, et nende kirjutajaks oli Hellar Grabbi Ameerikast. Ja seegi, et neid oli seal ainult üheksa artiklit. Neil oli mulle nii suur mõju, et minu arvates avaldati neid pidevalt õige mitme aasta jooksul.
«Vabal häälel» eessõnas kirjutab Grabbi, et kavatseb võimaluste olemasolul välja anda veel ühe kirjandusesseede kogumiku. See oleks tore, kuid minu arvates ei tohiks ta häbeneda oma spordihuvi.
Kirjutas Grabbi ju toona «Spordilehes» meile võhivõõrastest liigadest ja spordialadest, mis praeguseks on üsna julmalt meie ajakirjandusse ja teadvusesse sisse murdnud - NBAst, NHList, pesapallist jne.
Siin võime olla kindlad, et mõjutamine on olnud lääne-idasuunaline, loodame, et kunagi selgub seegi, missugused olid lood kultuuri puhul.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Eile õhtul esitles Edition 49 Tallinnas Kaarli kirikus Jaanus Torrimi autoriplaati. «Oreliteosed» on sisse mänginud Rolf Uusväli.
Jaanus Torrim õpib alates 1995. aastast Eesti Muusikaakadeemias Eino Tambergi kompositsiooniklassis.
Juba enne Torrimi Muusikaakadeemiasse astumist oli Edition 49 kirjastanud tema kaks esimest orelisümfooniat.
Kirjutama hakkasin ma juba aastaid tagasi, seoses mu kolmanda sümfoonia valmimisega sai valmis CD-plaadi mahu jagu teoseid. Ning kuna lepingu kohaselt on kirjastusel kohustus mu loomingut ka produtseerida, saigi see töö ette võetud, tutvustas autor plaadi saamislugu.
Kolm orelisümfooniat plaadil on Kaarli kiriku orelil sisse mänginud Rolf Uusväli. Ainsat soololaulu, Pie Jesut laulab Pille Lill, orelil saadab Jaanus Torrim ise.
Rolf Uusväli, kelle õpilane ka Torrim on, leidis, et noore autori lood on kohati väga keerulised. Kõik kolm sümfooniat on väga erinevad, nad on ühe areneva isiksuse teetähised, arvas Uusväli.
Edition 49 esindaja sõnul on CD valmistatud Saksamaal ning plaat saabub kauplustesse müügile kohe, kui tiraazh Saksamaalt kohale jõuab.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele