Naissaare pinnases peituvad lõhkekehad tähendavad suurt ohtu matkajatele ning suurt tööd demineerijatele.
Neljapäeva õhtuks olid kaitsejõudude pioneerid Naissaare maapinnast leidnud 1125 lõhkekeha, kuigi kontrollitud on vaid kümnendik potentsiaalsest ohupiirkonnast. Järgmisel nädalal hakatakse leitud lõhkekehi kahjutuks tegema, sel ajal on saar külastajatele suletud. Samas ei maksaks Naissaarele minna ka muul ajal kuni demineerimistööde lõpuni.
|
|
|
Naissaare pinnases peituvad lõhkekehad tähendavad suurt ohtu matkajatele ning suurt tööd demineerijatele. |
Tallinnast vaevalt kümne kilomeetri kaugusel asuvast Naissaarest ei oskaks esmapilgul midagi karta. Ilmselt ei ole hirm takistanud ka paljusid matkajaid, huvilisi ning neidki, kes on Naissaarele koguni matkaraja maha märkinud. Tegelikult varitseb Naissaarel aga siiani nähtamatu oht kõiki, kes saarele luusima kipuvad.
Naissaar peidab vaid paarikümne sentimeetri sügavusel maapinnast teadmata arvu kõikvõimalikke lõhkekehi. Kaitsejõudude pioneerid ehk demineerijad on saare pinna küll üle vaadanud ning kõik silma hakanud 300 lõhkekeha kahjutuks teinud, kuid see, kui palju maapind veel endas mürske peidab, on teadmata.
Kaitsejõudude pioneerid on miiniotsijatega töötades saare pinnast ka varem mürske leidnud, kuid kuu aega tagasi kasutusele võetud Eestis toodetud miiniotsijad osutusid senikasutatud tehnikast vägevamaks ning Eesti päritolu riistade proovimisel avastati järjekordne ladu lõhkekehi.
400 mürsku kahe päevaga
Juuni algusest möödunud teisipäevani leiti Naissaarelt 740 erineva läbimõõdu ja otstarbega mürsku, kuid kahe päevaga, teisipäevast neljapäevani, lisandus neile veel umbes 400 lõhkekeha ning teisipäeva õhtuks oli maapõuest välja toodud 1125 mürsku. Samas on uuesti läbi vaadatud vaid umbes 100-ruutmeetrine ala (endine kahurväe keskladu). Seda ala ümbritsev piirkond, kus suure tõenäosusega võib veel lõhkekehi olla, on kahe hektari suurune.
Lisaks sellele on saarel veel mitu endist laskemoonaladu või patareid, mille piirkonnas võib maapind halbu üllatusi peita. Demineerijate hinnangul on praeguseks kontrollitud vaid kümnendik potentsiaalsest ohupiirkonnast.
Seni leitud lõhkekehi on mitmes mõõdus. Leidub 45-millimeetrise läbimõõduga kildmürske ning soomust läbistavaid mürske, aga on ka 152-millimeetrise läbimõõduga lõhkekehi. Vanim leitud mürsk pärineb 1917. aastast, lõhkekehi on näiteks ka 1936. ja 1940. aastast.
Lõhkekehi on Naissaarele varutud peaaegu kogu viimase sajandi vältel. Naissaarel oli sõjavägi juba tsaariajal.
Kui Nõukogude Liidu-Venemaa väed saarelt viimati lahkusid, võeti küll hulk laskemoona kaasa, kuid osa maeti maha. Osa lasti õhku, kuid mitte kõik ei plahvatanud. Lõhkekehi on leitud ka Naissaare ranniku lähedalt merest.
Ei kaitsejõudude pioneeriteenistuse ülem Uudo-Meeme Lettens ega ka ükski saarel viibivast neljast ohvitserist ja kaheksast sõdurist, kes demineerimistöid teevad, ei oska pakkuda, kui kaua saare lõpliku puhastamiseni veel aega läheb, kuid kuu aega kindlasti. Kolonel Lettens rõhutab aga, et lõplikku garantiid Naissaare mürsuvabaduse kohta ei anna ta kunagi.
Algab lõhkamine
Järgmisel nädalal peaks Naissaarel algama selleks ajaks leitud mürskude lõhkamine. Mürsud lõhatakse suures augus, mis peaks kildude lennukaugust kärpima. Suuremate mürskude killud võivad aga lennata ka kahe kilomeetri kaugusele. Seetõttu on eelkõige inimeste endi huvides lähemal ajal Naissaarele mitte minna. Mürskude lõhkamispäevadel aga kedagi saarele ei lubatagi.
Samas pole saarele soovitav minna ka päevadel, mil lõhkamistöid ei ole, sest sisuliselt igal sammul võib maapinnas varitseda veel oht.
Eriti taunimisväärne on Naissaarel lõkke tegemine, sest kui lõkkease satub olema mõne maapinnas peituva lõhkekeha kohal ning lõke mürsu teatud temperatuurini üles soojendab, on tagajärjed kurvad.
Paradoks on see, et hiljuti märgiti Naissaarele maha turismirada, kusjuures vaid 20 meetri kaugusel turismirajast leiti 72 mürsuga ladu. Seega ei maksa mõttetute õnnetuste ärahoidmiseks demineerimistööde ajal Naissaart uudistama minna.
Naissaart ohustab ka tuli. Nii põles mõni päev tagasi Naissaarel mets korraga koguni neljas kohas. Tuli suudeti küll kustutada, kuid oht püsib, sest samblane männimets on kuiv. Kui tuli peaks õnnetu juhuse tõttu latvadesse jõudma, siis võib saar lagedaks põleda.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Veeteede amet esitas 2. juulil Tallinna linnakohtule pankrotiavalduse Inreko Laeva ASi kohta, sest pankrotihoiatusest hoolimata ei ole firma siiani maksnud 2,9 miljonit krooni lootsi- ja tuletornitasu.
Inreko Laeva ASi juht Enn Rohula ei olnud eile veel pankrotiavaldusest teadlik.
Inreko Laeva AS tegi maksuametile võlgade ajatamise ettepaneku, millega amet jäi Rohula sõnul esialgu ka nõusse. Oli vaja vaid rahandusministeeriumi kooskõlastust. Neljapäeval sai Inreko Laeva AS rahandusministeeriumilt eitava vastuse.
«Minu teada on Hansatee veeteede ametile meist umbes kolm korda rohkem võlgu, kuid nende graafiku ajatamisega oli rahandusministeerium nõus,» ütles Rohula. «Eks endine kantsler on mängus,» vihjas ta Hansatee praegusele juhile Enn Pandile.
Veeteede ameti peadirektor Kalle Pedak ütles «Postimehele», et amet ei ole pädev muutma eelarveseadust. «Rahandusministeerium saab hinnata firmade maksuvõimelisust,» lisas ta. «Eks sellest lähtuvalt anti ka Inreko Laevale eitav vastus. Hansatee maksab meile praegu võlga tagasi täpselt graafiku järgi.»
Rohula lisas, et tõenäoliselt peab Inreko Laeva AS järgmisel nädalal võla veeteede ametile tasuma, jättes muud vajalikud kulutused tegemata.
Pedak ütles, et Inreko Laeva tiiburitel oli samuti umbes 300 000 krooni suurune lootsi- ja tuletornitasu võlg, kuid Rohula sõnul on see raha üle kantud. Eile ei olnud Pedak veel kindel, kas raha oli laekunud.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Traagiliselt hukkunud näitleja Sulev Luik saadeti eile Draamateatrist viimsele teekonnale.
|
|
Sajad austajad ja sõbrad saatsid Sulev Luike tema viimasel teekonnal Draamateatrist Metsakalmistule. |
Lahkunuga olid tulnud hüvasti jätma sajad Luige austajad ning teatri- ja filmisõbrad. Draamateatri saalis oli Sulev Luige tammiskirstu ümber valgete lillede meri.
Kahe päeva jooksul oli inimesteni jõudnud teadmine, et Sulev Luike, seda Raimond Valgret, Estragoni, Hans Christian Anderseni ja viimasena kardinal Richelieud, enam teatris ja uutes filmides ei näe. See uskumatu tõde oli ahastuses, leinas ja mures inimesed toonud talle, 43-aastasele näitlejale viimset austust avaldama. See oli lein, ahastus ja mure Sulev Luige pere, eesti teatri ja ka Eesti ühiskonna tuleviku pärast.
Sulev Luige andekus ja meeldejääv näitlejaolemus jäid meelde esimesest nähtud etendusest alates. Oli see siis must-valge Estragon «Godot’d oodates», Raimond Valgre 1930. aastate raadiomikrofoni ees pikas vihmamantlis laulmas muinaslugu muusikas või hoopis filmi-Luarvik. Teda teadsid paljud, ka need, kellest seda ei oodatudki, teadis eesti rahva enamik - kui välja arvata pühapäeval Kadriorus tegutsenud.
Sulev Luige ärasaatmise vaikuses laulis talle Tõnu Kaljuste kammerkoor. Matusel osales ka president Lennart Meri abikaasaga.
«Sellel matusel ei tohi vaikida, vaid peab kisendama meeleheitlikult «Ei!»,» ütles kultuuriminister ning teatrilavastaja Jaak Allik. Valitsuse liikme sõnul on tal sügav häbi, et vaid paarisaja meetri kaugusel presidendipaleest võis selline jõhkrus teoks saada.
Sulev Luik oli praeguse ühiskonna jaoks võibolla liiga hea ja aus inimene, sarnane Juhan Viidingule, kes lahkus eelmisel talvel, rääkis Allik. «Võibolla on nad nüüd mõlemad seal, kus on parem, ausam. Kuid Sulev Luik on palju head ja huvitavat tööd teinud ja osa neist on ka filmidesse talletunud.»
Minister ütles lohutuseks Sulev Luige kümne ja kuueteistaastasele pojale, et nende isa on kuldsete tähtega eesti teatrilukku kirjutatud ja elab edasi oma poegades.
Sarga juures olid valves Draamateatri pere, näitlejad teistest Eesti teatritest, kursusekaaslased. Jaak Johanson ja Marko Matvere laulsid Sulev Luigele ning Merle Karusoo ja Aarne Üksküla kõnelesid.
Merle Karusoo palus lavakunstikateedri seitsmenda lennu nimel vabandust, «et keegi appi ei tulnud Sulevile ses viimases võitluses; et ühiskonnas tohib kurja tegija vabalt ringi käia ja teised selle maa kodanikud, kellele see maa ja see taevas ja see park peaks kuuluma, mitte.»
Aarne Üksküla rääkis, kui hoolikalt oli Sulev Luik oma metsateed rajanud, oma rolle valinud ja teostanud.
«Metsasihid ristusid ning läksid ka paralleelselt, ja nüüd ei lähegi noore mehe metsatee enam edasi. Kuid tagasi vaadates on seal palju head ja uhket,» kõneles Üksküla.
Laupäeval pärast Linnateatri «Kolme musketäri» etendust läks Sulev Luik oma Kadrioru koju. Ilmselt luges ta seal oma viimastel tundidel Juhan Liivi luulet, et ette valmistada Jüri Sillartiga kavandatud Liivi-teemalist filmi. Jõudis «Suvehommikuni» ja mõtles siis pühapäevasesse suvehommikusse minna. Raamat jäänud tal just selle koha peal lahti...
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Tallinna Pedagoogikaülikoolis olid sel aastal sisseastumiskonkursid rekordilised, sotsiaalteaduskonnas kandideerib riigieelarvelistele üliõpilaskohtadele haldusjuhtimisse ligi kolmkümmend inimest ühele kohale.
Pedagoogikaülikoolis pidi vastuvõtt lõppema juba kolmapäeval, kuid tudengite soovidele vastu tulles anti neile lisapäev. Vastuvõtukomisjonist põhjendati «Postimehele», et riigieksamite tulemused hilinesid ja dokumentide vastuvõtu esimene nädal kujunes suhteliselt avaldustevaeseks.
Riiklikele üliõpilaskohtadele esitati kokku 3485 avaldust, kuid see ei näita soovijate üldarvu. «Enamik on andnud avalduse ikkagi kahele erialale,» sõnas vastuvõtukomisjoni vastutava sekretäri asetäitja Anne Rooste.
Populaarsemad on sotsiaalteaduskonna erialad, kus konkurss ühele eelarvelisele kohale oli üle kahekümne. Haldusjuhtimise erialal kandideerib 396 üliõpilast 15 eelarvelisele ja 30 eelarvevälisele kohale. Psühholoogia ja sotsiaalpedagoogika erialal on 14 eelarvelisele kohale 302 kandidaati. «See on rohkem loterii kui konkurss,» hindas Rooste.
Kõige väiksemad konkursid olid kutseõpetaja kohale (1,33 inimest kohale) ning kunstiõpetuse ja joonestamise erialale (meeste arvestuses 1,3).
Sotsiaalteaduskonna dekaani abi Kristel Linamaa rääkis, et teaduskond on sunnitud õppejõude puhkuselt ära kutsuma. «Midagi ei jää üle, kui ikka 400 tööd tuleb läbi vaadata. Siin on ennegi 20 tundi ööpäevas tööl oldud,» põhjendas Linamaa.
Haldusjuhtimise erialal arvestatakse kahe riigieksami - ajaloo ja kirjandi - tulemusi. Pedagoogikaülikoolis mõõdetakse tudengiks pürgijate kutsesobivust. Kirjalikus osas tuleb neil tõlkida sõnaraamatu abil võõrkeelset teksti. Seejärel analüüsitakse suuliselt rühmatööna ühiskonnaprobleeme.
Suure konkursi tõttu jääb vestlusele kaalukas roll, ehkki Linamaa arvates paljud kandidaadid enne seda loobuvad. «Eks see subjektiivsuse moment ole ikka juures, kuid vestlusel saab ka palju küsida ja saada inimesest hea pildi,» nentis dekaani abi.
Haldusjuhtimise erialale oli eelmiselgi aastal suur konkurss - ühele kohale kandideeris 18 õpihimulist noort. Linamaa sõnul ei esitatud siis ühtki kaebust, milles oleks hindajaid süüdistatud subjektiivsuses.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Tartu Ülikool kehtestas sisseastujatele eksamipunktide alampiirid, millest alates tulemus loetakse positiivseks. Minimaalset hindepalli ei määranud kindlaks õigusteaduskond, sotsiaalteaduskond ja bioloogia-geograafiateaduskond.
Vastuvõtueeskirjade kohaselt pidid teaduskonnad enne vastuvõtueksamite algust andma teada punktisumma, millest alates ülikool eksamit (ka riigieksamit) positiivseks arvestab. Kui tudengikandidaat on mõnel vajamineval eksamil saanud kehtestatud alampiirist vähem punkte, ta erialale kandideerida ei saa.
Alampiirid teaduskonniti:
Usuteaduskond: kirjand ja võõrkeel 4 palli (maksimum 10 palli), kollokvium 6 palli (maksimum 20 palli).
Arstiteaduskond: kõik eksamid 3 palli (10).
Filosoofiateaduskond, kehakultuuriteaduskond, majandusteaduskond ja Pärnu kolledzh: erialaeksam 6 (20), kirjand ja võõrkeel 3 palli (10).
Matemaatikateaduskond: matemaatika 6 (20), kirjand ja võõrkeel 2 palli (10).
Füüsika-keemiateaduskond: keemia riigieksam või sisseastumiseksam 5 (20), füüsika sisseastumiseksam 5 (20), kirjand ja võõrkeele riigieksam 2 palli (10).
Diplomiõppes loodusteaduste õpetajaks põhikoolis ja keskkonnateaduste erialal keemia riigieksam või sisseastumiseksam, kirjand ja võõrkeele eksam 1 pall (5) ja lõputunnistuse hinnete puhul 3 palli (5).
Õigusteaduskond: eksamitulemuste alampiir pole kehtestatud. Võrdsete punktisummadega tudengikandidaatidele korraldatakse vajaduse korral intellektuaalsete võimete test. Kui ka testipunktid on võrdsed, otsustatakse vastuvõtt vestlusel.
Sotsiaalteaduskond ja bioloogia-geograafiateaduskond: eksamitulemuste alampiir pole kehtestatud.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Riigikontroll lõpetas kolmveerand aastat kestnud Tartu Ülikooli majandustegevuse kontrollimise. Rektor Peeter Tulviste sõnul on ülikooli rektoraat sügavalt rahul riigikontrolli positiivsete tulemustega.
Rektor Peeter Tulviste sõnul oli riigikontrolli tegevus ülikoolis täielik. «Nagu on riigikontrollile kombeks,» lisas rektor.
Tulviste sõnul kaasnes tavapärase kontrollimisega ka kaebuste läbivaatamine. «Järeldused, mis tehti, on ülikooli majandustegevusele ja selle juhtimisele erakordselt soodsad,» tundis rektor heameelt.
Ülikooli eelarvekomisjoni esimehe prorektor Toivo Maimetsa sõnul juhitakse riigikontrolli lõppaktis ülikooli tähelepanu mõningatele asjaoludele, mis seonduvad avalik-õiguslike ülikoolide aukliku seadusandlusega.
Nii on Maimetsa sõnul ülikoolil olnud probleeme lähtuvalt tulumaksuseadusest. Need on aga tänu Riigikogu erakorralisel istungil vastu võetud tulumaksuseaduse muutmise seadusega oma osalise lahenduse tänaseks juba leidnud.
Maimetsa sõnul juhiti ülikooli tähelepanu ka probleemidele, mis johtuvad sotsiaalmaksu tõlgendamisest. «Kui tõlgendada ühtmoodi, siis on Tartu Ülikool eksinud. Kui aga teistmoodi tõlgendada, siis Tartu Ülikool ei ole eksinud,» selgitas prorektor Toivo Maimets ja lisas, et vaidlusalune probleem on seotud ülikooli külaliste toitlustamisega.
Prorektor rääkis, et ülikoolile on probleeme tekitanud ka see, et vabariigi valitsusel oli eilseni 15 kuud täitmata Tartu Ülikooli seaduses kajastuv nõue ülikoolile tema vara üle anda.
«Et Tartu Ülikool tegutseb raamatupidamisseaduse järgi ettevõttena, siis käib raamatupidamine ülikoolis nagu ettevõttes, kuid Tartu Ülikoolil eilseni oma vara ei olnud,» rääkis Maimets. Eile kirjutas haridusminister Maimetsa sõnul lõpuks alla ülikoolile tema vara üleandmise otsusele, mistõttu Tartu Ülikool omab nüüd ka vallasvara.
Toivo Maimetsa sõnul on ülikoolil riigikontrolli tegevusest olnud palju kasu. «Ta on juhtinud tähelepanu seadusandlikele probleemidele ja me oleme saanud seadusandjaga nende probleemide osas edasi töötada.»
Rektor Tulviste meenutas, et üks esimesi asju, mis ta rektoriks valimise järel tegi, oli ühenduse võtmine riigikontrolliga. «Palusin, et nad vaataks ülikooli seisu üle. Riigikontroll mõtles ja ütles, et nende jõud ei käi üle. Siis oli õõnes tunne, et kui nemad ei käi üle, siis kuidas meie. Seda suurem on heameel nüüd,» resümeeris rektor.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Siseministri kohalt vallandatud Riivo Sinijärv pidi peaministri toonaste sõnade kohaselt kohe suunduma diplomaatilisele tööle. Kahe kuu jooksul ei ole Riivo Sinijärv aga välisteenistusse asunud.
Välisministeeriumi pressiesindaja Ehtel Halliste teatas mai alguses, et suursaadik Riivo Sinijärve diplomaatilisse teenistusse suunamisele on antud ametlik käik. Eile kinnitas Halliste, et Sinijärve välisteenistusse naasmise käik «ei ole veel päädinud».
«Postimehe» andmetel pidi välisministeeriumi atesteerimiskomisjon Sinijärve küsimust arutama juuni alguses. Halliste sõnul on Sinijärve küsimust küll arutatud, kuid otsust pole.
«Loodan, et otsus Sinijärve küsimuses tehakse lähinädalatel,» täpsustas Halliste.
Riivo Sinijärv ei ole eilsetel andmetel välisministeeriumisse tööle naasnud. Kuhu riiki suursaadik Riivo Sinijärv ametisse saadetakse, ei selgu diplomaatilise tava kohaselt enne tulevase asukohamaa nõusoleku saamist. Kuid ajakirjanduses on kõige enam nimetatud võimalust, et Sinijärvest saab Eesti ajaloo esimene suursaadik Tokios.
Peaminister Siimann on öelnud, et siseministri ametisse mitte sobinud inimene sobib «oma kogemustelt ning käitumis-, juhtimis- ja esinemisstiililt rohkem diplomaadiks». Praegu on Riivo Sinijärv puhkusel.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Keskkriminaalpolitsei vahistas 10. juunil Narva politseiprefektuuri rahavarguses kahtlustatavana ühe prefektuuri töötaja, kes hiljem süütõendite puudumise tõttu vabastati.
Kümneks päevaks vahi alla võetud mees oli keskuurimisbüroo andmetel prefektuuri endise juhtkonna usaldusalune ja endise prefekti Rein Laidiga lähedastes teenistusalastes suhetes. Usalduse pälvis ta tänu oma vaikimisoskusele.
«Narva prefektuuri rahavarguses kahtlustatavate ring on meil ammu kindlaks tehtud - kõik nad on prefektuuri juhtivad töötajad,» rääkis keskuurimisbüroo Ida-Viru grupi juht Ivan Razumnõi.
Tema sõnul on kõik kahtlusalused püüdnud süüd oma kolleegide kaela ajada, oma endisi kaastöötajaid kompromiteerida, valetavad ning teevad kõik, et uurimine jookseks ummikusse.
«Meie uurija tuli mulle kaebama, et ta ei suuda enam nende valetamist kuulata,» märkis Razumnõi.
Razumnõi ei välistanud ka võimalust, et Narva prefektuuri rahavargus on lavastatud. Oma väidete kinnituseks nimetab ta fakti, et auk, mille kaudu sissemurdjad olevat väidetavalt kassaruumi pääsenud, oli läbironimiseks liialt kitsas.
Samas heidab Razumnõi sõnul prefektuuri endisele juhtkonnale varju ka asjaolu, et alates möödunud aasta detsembrist polnud neile palka makstud, ent vaatamata sellele tegid mitmed Narva juhtivad politseiametnikud sellel ajal kalleid oste.
«Kõik, välja arvatud uued Narva prefektuuri töötajad, on huvitatud selle kuriteo uurimise nurjumisest,» sõnas Razumnõi.
6. mai hommikul avastasid Narva politseiprefektuuri töötajad, et prefektuuri kassaruumi seina on auk lõhutud ning kassaruumi seif lahti murtud. Varaste saagiks langes 70 000 krooni Narva politseinike palgaraha.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Autoregistrikeskuse tehnikaosakonna juhataja Rein Einer kutsub liikluspolitseinikke üles suhtuma inimlikult sõiduki tehnilise ülevaatusega hilinenutesse, kel on selleks mõjuv põhjus.
Rein Einer ütles «Postimehele», et sõiduki registreerimistunnistusele on märgitud viimane kuu, mil auto võib veel uut tehnilist ülevaatust läbimata sõita. Kui autoregistrikeskus pole sõiduki registreerimistunnistusele, ülevaatuse talongile või kontrollkaardile märkinud sõiduki korralisele ülevaatusele esitamise aega, peab sõiduki esitama korralisele ülevaatusele hiljemalt sõiduki reistreerimismärgi viimasele numbrile vastaval kuul.
Nii peavad sõidukid, mille registreerimismärgi viimane number on «üks», läbima ülevaatuse hiljemalt märtsis, number «kahega» lõppevad hiljemalt aprillis jne. Einer lisas, et tavaliselt ülevaatajad jälgivad seda uue ülevaatusaja määramisel. Kui aga mingil põhjusel on järgmiseks ülevaatusajaks märgitud mõni teine kuu, siis kehtib see, mis on märgitud.
«Liikluspolitsei on mõnikord üle pingutanud, näiteks kui mingil põhjusel märgiti «ühega» lõppevat numbrit kandvale autole ülevaatusajaks aprill, siis ei ole politseil alust seda juhti selle eest karistada, et ta aprillis veel sõidab,» selgitas Rein Einer.
Politseil on õigus alates 1. juulist karistada neid juhte, kes pidid oma sõiduki tehnilisele ülevaatusele viima hiljemalt juunis, kuid Eineri sõnul lisandub siin üks inimlikkuse moment. «Kui inimene on olnud pikalt ära või ei ole seda autot kasutanud, siis kuidagi peab ta ülevaatusele saama. Kui ta on teel lähemasse ülevaatuspunkti, siis peab politsei sellest ikka aru saama,» leidis Einer.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Pärnus alustati parvlaeval Estonia hukkunute mälestusmärgi rajamist. Mälestusmärk peab valmima Estonia hukkumise kolmandaks aastapäevaks 28. septembril.
Tööga alustati sel kolmapäeval. Praegu on töömeestel käsil vundamendi valamine ja mälestusmärgi aluse paigaldamine. Mälestusmärk, selle juurde viiv kaldtee ja valgustus peaksid valmima augusti lõpus.
Mälestusmärgi lähema ümbruse kordategemine ja valgustamine jääb tõenäoliselt järgmisse aastasse.
Estonia mälestusmärgi rajamine läheb esialgsel ja ligikaudsel hinnangul maksma üle poole miljoni krooni. Vajaminevast summast on praegu olemas veidi üle 200 000. Sellest piisab heal juhul mälestusmärgi püstitamiseks. Ümbruse kordategemiseks ja valgustuse paigaldamiseks raha esialgu ei ole.
Mälestusmärgi autorid on Mati Karmin ja Tiit Trummal. Monument kujutab endast nelja taeva poole suunduvat metallsammast, mis lõpevad mere poole kaldu oleva ristiga.
Esialgselt pidi mälestusmärk valmima Estonia huku teiseks aastapäevaks, kuid raha puudumise tõttu lükkus tähtaeg edasi.
Estonia mälestusmärgi rajamise toetamiseks on loodud spetsiaalne fond. Siiani on suuremad annetajad olnud sanatoorium Estonia (100 000 krooni), Pärnu linna- ja maavalitsus, aktsiaselts Kanpol ja aktsiaselts Tallinna Piimatööstus.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Varsti juba kuu aega on seni seletamatul kombel Tartu ühe elumaja korteris lõhutud riideesemeid, juhtmeid ja muud. Pererahvas ei looda enam kuskilt abi saada.
Nagu «Postimees» on juba kirjutanud, hakkas pererahvas leidma lõhkisi rõivaid, kardinaid ning katkilõigatud juhtmeid 9. juunist. Korteris elavad 79-aastane mees koos oma 66-aastase abikaasa ja 14-aastase tütretütrega.
Perenaine kinnitab, et seletamatu jõu peletamiseks on nad kasutanud mitmeid vahendeid, mida asjatundjad soovitanud, kohal on käinud kaks erineva usu kirikuõpetajat, kuid miski pole aidanud.
Vahepeal leidis perenaine viiskümmend märkmepaberilehte, kuhu igale lehele oli peale joonistatud noodi moodi märk. Samal päeval veidi pärast seda, kui neid märke olid uudistamas käinud mõned ajakirjanikud ja paar asjahuvilist, teatas perenaine ühe kirja leiust, mille all ilutses vigane sõna «Poltergeit».
Seejärel, kui kirjaproov oli näidanud, et lihtsameelse teate kirjapilt on väga sarnane korteris elava tüdruku käekirjaga, kadus see kiri mõni aeg hiljem koos kirjaprooviga ära.
Pärast seda arvasid paar ajakirjanikku ja poltergeistijuhtumeid uurinud asjahuviline, et ilmselt on kõige selle taga tüdruk, kes üksi või kellegi kaasabil imeosavalt lõhkumistööd korraldab, või siis juhtub tõesti midagi anomaalset, kuid tüdruk on hakanud omalt poolt kaasa mängima, kirjutades kirja.
Nüüdseks ongi tüdruk ühele ajakirjanikule tunnistanud, et kirja kirjutas tema, sest tahtis muuta asja huvitavamaks, kuid rohkem ta midagi teinud ei olevat.
Paari asjatundja nõuandel saadeti seejärel tüdruk mõneks ajaks emale Rakverre külla, kus ta oli selle nädala esmaspäevast reedeni. Paraku ei aidanud ka see - perenaise kinnitusel rebiti ka sel ajavahemikul rõivaid katki.
Perenaine ja peremees on asjahuviliste külaskäikudest ja kahtlustamistest pettunud. «Jätame järele selle uurimise ja olgu kõik nii, kuidas on,» sõnas perenaine eile pärast paari asjahuvilise järjekordset külastust. «Ega meil abi saada kuskilt ei ole ja mõistmist ka vist mitte.»
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Aleksandr Svetlov (33), kelle ema on pärit Tartumaalt Kasepää külast, ja Ukrainas Donetskis sündinud Anzhelika Kazakova (30) abiellusid Tartus maikuus 1994. Anzhelika sai küll uue perekonnanimega abielutunnistuse, kuid punasekaanelise asemele pole ta tänaseni teist passi saanud. Kodakondsusameti Tartumaa osakond ei ole temalt vastu võtnud elamisloa ega välismaalasepassi taotlust.
Eesti ametiasutused loevad Anzhelika Svetlova elukohata illegaaliks, kes elab riigis ebaseaduslikult ja seadusetähe järgi kuulub väljasaatmisele. Aga tema selle aasta märtsis sündinud pojakesel on Eesti kodakondsus ja teda justkui ei peaks kusagile teise riiki viima. Pereisal on erastatud neljatoaline korter.
«Ma ei saa abikaasat mitte kuidagi kolmekuuse lapsega Venemaale saata,» ütles pereisa Aleksandr. «Ega ta saakski minna, sest ta ei ole ei Venemaa ega Ukraina kodanik.» Mees lisas, et ta abikaasa on ajutise lahendusena nõustunud Venemaa kodakondsusega ja püüdnud Venemaa saatkonnast taotleda Vene passi, kuid seda ei anta: Vene saatkonnas arvatud ta ilma kindla elukohata ja kodakondsuseta isikuks. Ka Ukraina kodakondsuse taotlemine ei ole mõeldav, sest tal omakseid Donetskis enam ei ela ja N Liidu pass, mis ei näita elukohta ei Eestis ega mujal, pole selleks sobiv dokument.
Üliõpilasel oli ajutine sissekirjutus
Anzhelika oli 1990. aasta algul Kazakova, kui ta tuli Tartusse põllumajandusülikooli zootehnikat õppima. Ta oli kahe ja poole aastase poisi ema, hiljuti abielu lahutanud ja Moskvas põllumajandusakadeemias õpingud katkestanud. Tartu põllumajandusülikooli lõpetas ta 1992. aastal ja jätkas magistrantuuris. Magistridiplomi sai septembris 1994. Naise sõnul soovinud professor Harald Tikk, et ta astuks doktorantuuri, kuid see jäi ära, sest ta pole saanud dokumente korda.
Pärast abiellumist elati väikeses korteris Fortuuna tänavas, kus Anzhelika oli ajutiselt sisse kirjutatud. Kui tähtaeg (16. september 1994) möödus, soovis Anzhelika Svetlova sissekirjutuse pikendust ja registreerida enda juurde ka oma kuueaastast poega. Aga need protseduurid jäid ära, selle asemel pandi tema punasesse passi väljakirjutustempel.
Anzhelika Svetlova rääkis, et pärast abiellumist taotles ta kodakondsusametilt õiendit perekonnanime muutumise kohta. Seda ka lubatud. Kui oli üle kuu oodatud, anti vastus, et sellist dokumenti siiski ei väljastata. Hiljem öeldud, et tuleb ikkagi Venemaale sõita ja taotleda küllakutse alusel viisa. «Sellise soovituse andja teab, et mul ei ole kehtivat passi,» rääkis Svetlova, «kuid seda, kuidas ma võiksin saada välismaalasepassi, ei õnnestu kuidagi teada saada.»
Svetlova sõnul on nüüd talle mitmel pool mõista antud, et temasugused peaksid oma kodukohta tagasi rändama. Naine rääkis, et naistekliinik ei tahtnud teda rasedana arvele võtta, et on kodutu välismaalane ja keegi tema eest nagunii ei maksa. Aga poiss tuli märtsikuu lõpus õigel ajal ja naine on tänulik naistekliiniku töötajaile, et ta vajalikul hetkel seal vastu võeti ja tasumiseks kõlbas ka mehe haigekassakaart. Sama dokumendiga sai pisike ka haiglaravi, kui ta oli kopsupõletikku haigestunud.
Igapäevane asi
Kodakondsusameti kodakondsusosakonna juhataja Koidu Mesilane selgitas, et välismaalasest naine, kes on sünnijärgse Eesti kodanikuga abiellunud enne 26. veebruari 1992, saab Eesti kodakondsuse seoses abiellumisega. Teine oluline kuupäev on 1. juuli 1990, immigratsiooniseaduse jõustumise päev: enne seda abiellunud naine võib taotleda Eesti kodakondsust tähtajalise elamisloaga, pärast seda kuupäeva abiellunu aga peab nõutama alalise elamisloa.
Elamisloa taotlemise üksikasju selgitas kodakondsusameti immigratsiooniosakonna juhataja Piia Ööbik. Ta osutas välismaalaste seaduse paragrahvile 20, mis ütleb, et enne 1. juulit 1992 Eestisse asunud ja Eesti NSV alalise sissekirjutuse alusel siin elaval välismaalasel säilivad varasemates EV õigusaktides sätestatud õigused ja kohustused. Edasi ütleb seadus, et enne nimetatud kuupäeva Eestisse tulnud ja alalise sissekirjutuse alusel elaval välismaa inimesel on õigus saada elamis- ja tööluba, kui välismaalase õiguslik seisund vastab välismaalaste seaduse nõuetele.
Eeltoodust ja ka sellest, et kodakondsusameti Tartumaa osakonnas ei ole Anzhelika Svetlova elamisloataotlust vastu võetud, tuleb järeldada, et tema õigusliku seisundiga ei ole kõik korras. Kõigepealt - ta on elanud Eestis ajutise sissekirjutusega, mis on aegunud mitu aastat tagasi. Ütlesin nii ka Piia Ööbikule, kuid tema sõnutsi on tähtis, et naine on tulnud Eestisse enne immigratsiooniseaduse jõustumist ja et abikaasa on sünnijärgne Eesti kodanik. Seega on Svetloval õigus taotleda elamisluba, tarvitseb ainult esitada nõutavad dokumendid.
Piia Ööbik lisas, et talle edastatud andmete järgi ei ole tegu keerulise, vaid üsna lihtsa juhtumiga. «Ma ei näe siin mingit takistust,» ütles ta. «Selliste naiste elamisloataotlusi on tulnud üsna palju. Kui dokumentidega on kõik korras, ei teki tõrget.» Küsimusele, miks ei ole Tartumaa osakond Svetlovalt dokumente vastu võtnud, vastas küsitletav, et ilmselt on äraütlemise põhjuseks mingi oluline asjaolu või ei ole naisel mõnd nõutavat dokumenti.
Tagasi lähtepunktis
Elamisloa taotlemiseks nõutavate dokumentide hulgas peab olema taotleja kodakondsust kinnitav pass. Svetloval seda pole. Küsimusele, kuidas see tõke ületada, tuli Piia Ööbikult rahulik vastus: «Sel noorel naisel tuleb taotleda välismaalasepass. Selle taotlemise kord on kehtestatud ja selles ei ole midagi keerulist. Välismaalasepassi saab taotleda koos elamisloaga.»
Nii olin lähtepunktis tagasi, ja kui Aleksandr Svetlov küsis, kus ja kuidas järjekordset asjaajamisringi alustada, ei osanud ma midagi soovitada. Kui kodakondsusameti Tartumaa osakond dokumente vastu ei võta, tuleks ehk käia pealinnas Piia Ööbiku jutul. Siis ehk saaks selgeks, miks on lihtne lugu nii keeruliseks osutunud.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Kaks purjus meest käskisid 16-aastasel poisil riided seljast võtta ja sillalt vette hüpata ning tulistasid tema suunas püstolist.
Sel nädalal avaldas Ida-Viru politsei jaanipäeval Alajõel toimunud vahejuhtumi, kus kaks purjus meest tarvitasid 16-aastase Andrei suhtes vägivalda.
24. juuni hommikul umbes kella kaheksa ajal tülitasid kaks meest Alajõel kahte noorukit. Üks noorukitest põgenes, 16-aastasel Andreil see ei õnnestunud.
Purjus mehed käskisid poisil end alasti võtta ning seejärel hoides poissi püstolisihikul, talutasid ta jalakäijate sillale. Seal sundisid mehed poissi vette hüppama, viskasid tema riided samuti vette ning üks meestest tulistas poisi suunas mitu lasku. Kuulid tabasid vette visatud riideid poissi riivamata.
Politsei tabas vahejuhtumis kahtlustatavad mehed peaaegu kohe sealsamas järvekaldal. Üks neist osutus ühe turvafirma töötajaks, teine ekspolitseinikuks. Viimase mehe suhtes on peagi algamas kohtuasi: teda süüdistatakse inimese peksmises.
Relva, millest poissi tulistati, politseinikud ei leidnud. Paugutamist meenutasid vaid kuuliaugud poisi riietes.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Kümme aastat tagasi juuli algul võeti äsja keskkooli lõpetanud Olari Koppel N armeesse kaheaastast sundaega teenima. Veidi üle kümne päeva tagasi anti samale isikule Eesti kaitseväe reservlipniku auaste.
Kümme aastat, kaks riiki, kaks sõjaväge. Vahe on tohutu. Nii suur, et seda suudab täiel määral tunnetada vaid see, kel võimalik need kaks kogemust omavahel võrdlusse seada.
Kui keegi oleks mulle kümme või kaheksa aastat tagasi öelnud, et 1997. aasta talvel hakkan reservohvitserile tarvilikke algteadmisi omandama ja pealegi vabatahtlikult, kahelnuksin kindlasti ütleja vaimses tervises. Liiga värske oli mälestus okupatsiooniarmees valitsenud vägivallast, inimvaenulikust olmest, tülgastavast lauslollusest, rezhiimist, mis püsis politrukkidest ohvitseride ja nõrkemiseni varastada suutnud praporshtshike kiuste.
Ajateenijail tuli kogu aeg tegelda mingi teenistusvälise jamaga. Kes kooris päevade kaupa poolmädanenud kartuleid, kes võõpas väeosa territooriumil kasvanud puid valgeks, kes tegi nõrkemiseni rividrilli, kes jäi mitu kilo kaalunud ja tavaliselt kas numbri võrra suuremate või paari võrra väiksemate kirsade kandmisest lombakaks. Kõnelemata tundidepikkustest poliittundidest, kus tuli konspekteerida kommunistliku partei dokumente.
Ajupesule ja ajutistele pingutusesööstudele sekundeeris vene kroonus permanentne molutamine ning senitehtu ümbertegemine. Kaks aastat on pikk aeg ning läbimõeldud väljaõppesüsteemi puudusel sisustasid ajateenijaist sõdurid ja allohvitserid seda ühiskondlikult kasutute tööde ja väetimate kaasvõitlejate füüsilise noomimisega.
Mis on oluline?
Pärast Eesti kaitseväe paraade olen siin-seal kuulnud arvamusi, et meie meestel ei tule marssimine kuigi hästi ja ühtmoodi välja. Vat kus ikka vene kroonus liiguti mööda Punast või Võidu väljakut nagu üks mees!
Tänu jumalale. Kes on vähegi kursis Eesti kaitseväe praeguse väljaõppesüsteemiga, see peaks teadma, et suurem osa aastasest teenistusest kulub erialasele õppetööle, seega sõdimiskunstile. Ja rängalt eksib see, kelle meelest peaksid meie kaitseväelased oskama perfektselt joondudes mööda lahinguvälja marssida. Sellise võitlustaktikaga võisid viimati hiilata vist vanad roomlased.
Minu kokkupuude Eesti kaitseväega piirdub visiitidega Eesti rahuvalvajate positsioonidele Krajinas ning Meegomäe lahingukooliga, kus 12-nädalastel kursustel viimistletakse tublimate ajateenijate ja tõenäoliste üleajateenijate oskusi.
Mis minu pea kümne aasta vanuseid sõdurimälestusi kõige positiivsemalt vapustas, oli see, et lahingukooli kasarmuis ja selle ümber molutavaid sõdureid peaaegu polnudki. Samuti ei hakanud neid massiliselt silma ka kõikvõimalikes töötoimkondades. Mehed olid päevade kaupa metsas, väliõppustel.
Sellise mahviga omandatut on kiitnud paljude riikide ohvitserid. Ega Eesti sõdur asjata rahvusvahelistel õppustel hiilga.
Üks lahingukooli seersant kirjeldas oma läinudaastast õppereisi USAsse, kus sealsed allohvitserid üritasid oma Eesti kolleegidele linnavõitlustehnika algteadmisi tutvustada. Tärkava igavuse peletamiseks näitasid eestlased oma oskusi, mis omandatud lahingukooli linnavõitluskeskuses Nursis (väidetavalt üks Euroopa parimaid). Paugupealt oma algse Rambo-hoiaku unustanud jänkid palusid välkkiirelt läbi viidud tegevust hiljem paar korda aeglasemalt korrata.
Esseega roppuste vastu
Järgmiseks elamuseks lahingukoolis olid Soomes õppinud ohvitserid ja veeblid, kes meile, kõrgharidusega reservistikandidaatidele, loenguid pidasid ning taktikaõppusi korraldasid. Klassis istuvate advokaatide, riigiametnike ja ajakirjanike suud vajusid ammuli, kuulates noorte ohvitseride esituses retoorika- ja pedagoogikareegleid järgivaid ettekandeid.
Ei salga mina, ei tee seda ka kaitseväe juhtkond, et tänaste ajateenijate keskmine hariduslik taust võiks parem olla. See ilmneb kasvõi kaitseväelaste omavahelises keelepruugis. Tõsi, ropendamist ei sallita ning ülemale kasimatu suupruukimisega vahelejäänu peab oma mõttelennu essee vormi valama. Tuhat sõna, teemaks... (kaitseväelase kasutatud ebatsensuurne, mehe kehaosa märgistav sõna). Peaks aitama paremini mis tahes töötoimkonnast.
Mida riik vajab?
Aga ikkagi läheb närv mustaks, kui mõni abiturient või teise kursuse tudeng peab ajaleheartiklis oma vaimset kapatsiteeti sõjaväeteenistuse jaoks liiga suureks. Ta näib oma napilt paarikümnele eluaastale vaatamata juba ülitäpselt teadvat, kus Eesti riik teda kõige enam vajab. Tavaliselt lisatakse ka väide, et aastane ajateenistus mõjub halvasti tema kvalifikatsioonile.
Meie riigi püsimajäämise garantiiks on küll ajupotentsiaali võimalikult efektiivne ärakasutamine, kuid ilmselt võiks juba loobuda sovjeediajast pärit mentaliteedist, mis sõjaväe ja ajuvabaduse vahele võrdusmärgi paneb. Pigem vastupidi - tõeliselt heaks kaitseväelaseks saab vaid tark inimene. Samuti näib, et riigi vajaduse taha poetakse pigem mugavusest kui missioonitundest, mis kipub enamasti tärkama vaid teel riigikaitseosakonda.
Selle väite üheks kinnituseks näib olevat tudengite äsjane minek reservohvitseride kahekuistele kursustele Kuperjanovi pataljoni. Kui idee kevadel välja käidi, pani end kirja 300 inimest. Juunis korraldatud kehalistele katsetele tilkus noori mehi kohale sisuliselt ükshaaval. Lõpuks pandi kokku 30-meheline rühm. Kiitus tulijatele, ülejäänud 250 sooviavaldaja teguviis tõestab, et mees on oma sõna peremees. Kui vaja, annab, kui vaja, võtab.
Kvalifikatsiooni, mis aastaga kaob, pole küll mõtet ei omandada ega hoida. Ajateenistus ajab muu hulgas ka õlad laiemaks ja väärtpaberidiileri punane pintsak istub seetõttu pärast palju paremini seljas. Ka juhitarkusi ning suhtlemisoskust peaks juurde tulema. Nii et, kallid üliõpilased, marss-marss kaitseväkke, mis teie kaasalöömisel muutub palju intellektuaalsemaks.
Usutavasti ei kõla liialdusena järeldus, et suhtumine kaitseväkke peegeldab suhtumist omariiklusse tervikuna. Need, kes ei taha ega oska oma riiki vajadusel kaitsta, nendel on ka üsna ükskõik, mis riigi võim Eestis maksab.
Reservohvitseride kursuse ülem, kaitseväe lahingukooli õppeosakonna ülem leitnant Tamm armastab öelda, et eesti mehel tuleb valida: kas süüa oma kaitseväes hommikusöögiks jogurtit või võõras armees hirssi. Kolmandat võimalust pole. See on vastuseks Eesti kaitseväe eksistentsi mõttes kahtlejaile.
Peame lootma, et lahinguks ei lähe. Aga samas peame kogu aeg näitama, et oleme valmis kõigeks. Las siis vastane kaalub, kas on üldse mõtet rünnakule minna, kas võimalik võit kaalub üles kaotuse elavjõus ja tehnikas, poliitilisest lüüasaamisest rääkimata. Tshetsheenia kogemus õpetas, et motiveeritud, tark ja peamiselt käsitulirelvadega varustatud võitleja saab vastu ka ülekaalukale vaenlasele, kel kasutada pommituslennukid, lahingukopterid ja tankid. Järelikult tuleb olla tark. Ka riigikaitseküsimustes.
Sellisele teadmisele peakski rajanema Eesti kodanike kaitsetahe, mille lahutamatuks komponendiks on kohustuslik ajateenistus Eesti kaitseväes.
President Lennart Meri andis oma käskkirjaga sõjaväelised auastmed järgmistele reservohvitseride kursusel osalenutele:
leitnant:
Lauri Einre (Tallinna lastehaigla), Jaan Kirss (Mustamäe haigla), Arvo Kivikas (AS Ilves-Extra), Vello Malken (Riigikaitse akadeemia), Andres Mihkels (Riigikogu), Tõnu Noorits (fotograaf), Jaanus Pikani (presidendi kantselei), Orm Porosaar (Tallinna lastehaigla), Üllar Talviste (advokaadibüroo Heta), Vallo Toomet (Eesti TV).
nooremleitnant
Ivar Jõesaar («Kaitse Kodu»), Allan Lahi (kodakondsus- ja migratsiooniamet Võrus), Toomas Liivamägi (TÜ raamatukogu), Andrus Mägi (Maarjamõisa haigla), Tiit Noormets, Priit Sarv, Indrek Tarand (välisministeerium), Jüri Teras (Mustamäe haigla).
lipnik
Ralf Alasoo (Tartu Jaani kogudus), Tõnis Arro (AS Fontes), Madis Arukask (TÜ magistrand), Agur Benno (välisministeerium), Erik Boltowski (Eesti TV), Raul Hindov (Hoiupank), Andrei Hvostov («Eesti Päevaleht»), Aavo Kokk («Eesti Ekspress»), Olari Koppel («Postimees»), Eerik-Niiles Kross (riigikantselei koordinatsioonibüroo), Vahur Lauri (Eesti TV), Jaan Pede (üliõpilane), Kaido Pihlakas (Heta), Madis Päts (Heta), Tanel Rütman (ETA), Tõnu Rüütel (Tõnissoni kinnisvara), Peep Siitam (AS EMV), Siim Sikk (arst), Janno Simm (üliõpilane), Mart Soidro (ajakirjanik), Jaanus Sägi (kaitsejõudude peastaap), Erki Tamm (TÜ kinnisvarade osakond), Toomas Tammekivi (Vändra metskond), Peeter Tali («Eesti Päevaleht»), Kaarel Tarand («Luup»).
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Tallinna lastehaigla kirurg Lauri Einre:
«Töötades lastehaiglas kirurgina, olen näinud noori terveid sõduriealisi poisse, kes vingerdavad ja paluvad, et arst nende diagnoosi nii suureks puhuks, et kaitsevägi neid enam ei tahaks.
Tundub, et osa inimesi ei teadvusta endale, et Eesti kaitsevägi on meie enda oma nagu on ka Eesti riik. See ei kuulu kellelegi teisele. Okupatsiooniarmee, mida jälestasime, on lahkunud, ja koos sellega peab olema kadunud ka okupatsiooniaegne suhtumine sõjaväeteenistusse.
Õigus on kindral Johannes Kerdil, kui ta ütleb: «Kui mina jätan minemata, on jälle üks mees vähem.»
Seega tahaks loota, et reservohvitseride liikumine on piisavaks eeskujuks neile lorudele, kes võiksid oma kohustusele mõelda.»
Konsultatsioonifirma Fontes juhatuse esimees Tõnis Arro:
«Ma pole mingi sõjandusfänn ja ülikooli ajal tegin automaadist vaid ühe ebaõnnestunud valangu. N armee ohvitseriks ma saada ei tahtnud ning simuleerisin seetõttu kogu aeg maohaavu.
Üldsuse silmis olev pilt Eesti kaitseväest on palju halvem, kui põhjust oleks. Selles jõudsin kursuste käigus korduvalt veenduda. On kahetsusväärne viga käituda Eesti riigi suhtes nii, nagu varem anonüümse ja vaenuliku riigi suhtes olime harjunud toimima. Olen veendunud, et kritiseerida võivad vaid need, kes ise jõudumööda kaasa aitavad.
Niisiis mõtlesin tõsiselt: kui mitte mina, siis kes. Miks mitte mina, kui olen hea tervise juures ja tsiviilelus juhina mõndagi saavutanud.»
Artikli algusesse