Ajakirja «Teater. Muusika. Kino» maikuu numbris ilmunud Sven Karja kirjutis Vanalinnastuudiost - «Viimane rong endiselt reformil» - on pälvinud suuremat tähelepanu kui üks teatrikirjutis tavaliselt. Vanalinnastuudio kunstiline juht Eino Baskin väljendas publikule oma pahameelt kirjutaja, kirjutatu kui ka selle avaldanud väljaande suhtes otse Vanemuise lavalt, estraadikava «Raadio 0» külalisetenduste käigus, Priit Aimla kasutas kurjustamiseks «Päevalehe» kultuurikülgi (28. mai, «Karja kurjad karjed»).
Eino Baskin, mis teid Sven Karja kirjutises ärritas?
Olen ammu mõelnud, kellele tänased arvustajad oma arvustused suunavad? Tavalised lugejad ju neid ei loe, nemad huvituvad rubriigist: Otsin härrat - otsin daami. Tegijana aga ei saa ma lihtsalt aru, mida nooremad kirjutajad mulle öelda tahavad.
Näiteks Sven Karja paneb oma viimase arvustuse pealkirjaks «Viimane rong endiselt reformil». Ma ei pea end muidugi Lotmaniks, aga ma ei saa aru, mida ta sellega mõtleb. «Viimane rong» oli kunagi üks mu estraadikava, aga endiselt reformil? On seal midagi reformeeritud? Või reformvoodil? Tapke mind ära, aga ma ei saa aru sellisest kujundist.
Või näiteks on Karja mulje «Tagahoovist» vanameister Baskini serveeringus veelgi kokkuklopsitum ja sealsamas liimist lahti lööv. Kui klopsitud, siis ma saan aru, et kuidagi nagu naeltega kokku löödud ja mitte liimitud. Aga misasi siis liimist lahti lööb? Muidugi, tont temaga, võib ju mitte lugeda, kui aru ei saa. Aga kui artiklid on nii lammutavad, siis tekib ikkagi küsimus, kelle tellimus see on.
Kelle tellimus see siis oli?
Mina isegi arvan antud situatsioonis, et see tellimus lähtub meie ainukesest teatriajakirjast. Selle peatoimetaja Aarma, muidu tore sümpaatne poiss, on nagu Lendav Hollandlane. Ma olen temaga koos Tallinna volikogus, ta tuleb joostes kümneks minutiks ja jookseb siis edasi. Kui ma talle paar päeva tagasi helistasin, siis selgus, et ta polnud lugenud Priit Aimla arvustustki selle tema enda ajakirjas ilmunud Sven Karja kirjutise kohta.
Ja kui te võtate praegusel hetkel TMK teatritoimetajate Kadi Herküli ja Margot Visnapi tekstid, siis positiivset peaaegu ei ole. Visnapi puhul ma võiksin veel kuskil nõustuda mõningate tema kriitiliste märkustega, aga kas see pole ikkagi tendentslik, kui ühes ajakirjas ilmub ridamisi mahategevaid tekste ühe teatri kohta? Tahetakse lihtsalt üks teater maamuna pealt maha saada. Ma ei hakka praegu oletama, miks see nii on, kuigi ma usun, et ma seda tean. Arvan, et ajalehe veergudel oletustega ei ole vaja välja tulla.
Vihjasite Tartu külalisetendusel otse lavalt, et need kirjatööd võivad olla ka poliitiliselt mõjutatud.
Aarma on ju teatriharidusega inimene ja peaks mõistma, et praeguses situatsioonis, kus Vanalinnastuudiol on võimalus lõpuks ometi saada oma maja vanalinnas Sauna tänavas, on sellise lammutava artikli ilmutamine mitte eriti mõistlik. Küsimus ei ole siin Baskinis, Baskin läheb teatrijuhi kohalt aasta pärast ära. Küsimus on siin ühes uues teatrimajas ja trupis, kes saab endale ehk lõpuks kodu.
Kui nüüd Aarma oli kursis, et selline lammutav artikkel on tulemas, siis mul tekib küsimus, mis ajendil ta sellel ilmuda lasi. Mul jääb sama mulje, mis mul on Tallinna volikogus jäänud - opositsiooni ja koalitsiooni vahelised mängud on seal läinud nii kaugele, et ei ole valdkonda, mida nad ei puudutaks. Ja mina olen seal volikogus Keskerakonna nimekirjas, kuigi ma erakonda ei kuulu. Ja Aarma on opositsioonis.
Samas võib olla muidugi ka teisi põhjusi. Näiteks see, et kirjutaja oma kirjutise eest ei vastuta. Kirjutab ära, avaldatakse ja see ongi kõik. See tingib pealiskaudsust. Teiseks: kriitikud on rahata! See viiesaja või ma ei tea mitme kroonine artikkel on nende leiva küsimus. Vanasti ei saanud ta seda endale lubada, et täna on esietendus ja homme artikkel lehes - kaks kuud tuli oodata, enne kui tuli. Nüüd kirjutab kiiruga ära ja isegi kui saab hiljem aru, et on mööda pannud, et etendus on vahepeal küpsenud, on juba hilja, kärbes on paberi peale oma mustad täpid jätnud. Ja mitte midagi enam teha ei saa.
Kas te leiate, et teie teatriga on praegu kõik nii, nagu peab?
Ei leia. Küsimus on selles, et vaatamata sellele, et me oma bensiinijaamade ja ma ei tea veel millega oleme juba justkui maailmatasemel, inimeses endas ei ole veel midagi muutunud. Me ei tõuse veel igal hommikul üles mõttega, et õhtuks me võime olla vallandatud. Ja ei pane seetõttu oma töösse ka maksimumi.
Näiteks, lavastasin Soomes. Esimeses lugemisproovis istub saalis teatri direktor ja peanäitejuht, laval aga tuntud soome näitleja, kellel minu tükis on peaosa. Purjus. Kohvipaus. Direktor tuleb ja teatab, et homsest teeb seda osa minu lavastuses teine näitleja. Kõik.
Minul praegu teatris on üks näitleja juba neli korda purjus olnud, aga ma ei saa teda vallandada, sest mul ei ole asendust. Ja direktor lööb käega: too uued näitlejad sisse, hakka jälle proove tegema, kui palju me sellega kaotame jne, jne. Vanad näitlejad tulevad teatrisse kaks tundi enne etenduse algust, vastne teatrikooli lõpetaja tuleb kümme minutit enne. Siis ühe näpuga grimm peale, teisega lips ette ja lavale. Mõtted on tal veel mujal, auto-kummi juures, pruudi juures.
Vanasti oli silt teatris: Palun mitte mängida vaheajal malet! Sest paratamatult, kui te tahate hästi malet mängida, siis te mõtlete, kas teha E2-E4, või käia hoopis ratsuga. Aga sel hetkel karjub inspitsient: Lavale, ruttu! Jooksete lavale, aga ise mõtlete, et ma võin ju kaotada, tegin vale käigu. Mul istuvad näitlejad vaheajal ja mängivad kõik see aeg preferanssi, selline aeg on.
Mis te siis nüüd TMK-ga ette võtate?
Ma ei ole pika vihaga inimene. Räägin praegu tänaval nendegagi, kes mu omal ajal kinni panid. Ma ärritun küll kergesti, aga mul läheb see kiiresti üle, kolm-neli päeva vuhisen, siis mõtlen, et ah, oli mul kõike seda jama vaja.
Ma ei taha muud, kui et seda teatrimaja sinna Sauna tänavale ikka ehitama hakataks ja et kellegi poliitiline või isiklik vihavaen minu vastu seda asja ära ei rikuks.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Kultuuriminister Jaak Allik ja Tallinna linnapea Ivi Eenmaa käisid teisipäeva pärastlõunal koos vaatamas Tallinna vanalinnas Sauna tänav 10 asuvat hoonet, mis võib saada Vanalinnastuudio uueks koduks.
Minister Alliku ja linnapea Eenmaa teisipäevase kohtumise eesmärk oli arutada ministeeriumi ja linnavalitsuse koostööd Tallinna kultuurielu edendamisel, samuti arutati ka mitmete objektide omandivormiga seotud probleeme.
Üks neist objektidest asub kurikuulsal Sauna tänaval (Sauna 3/5 on ju hoone, kust sai alguse tervet Tallinna vapustanud korteriskandaal) ja kui kõik ikka laabub, pole välistatud, et juba mõne aasta pärast saab selles majas vaadata Vanalinnastuudio etendusi. Ja Sakala tänavale ei ole siis mõtet enam minna.
Teisisõnu: plaanitakse Vanalinnastuudio naasmist oma nimejärgsesse ja teatri vajadusi arvestavasse keskkonda. Krunt Sauna tänaval ja sellel asuv maja (mitmete unikaalsete raiddetailidega keskaegne laohoone 15. sajandist, ütleb tema kohta tark raamat «Eesti arhitektuur») kuuluvad Tallinna linnale.
Seega peaksid riigivõim ja linnavõim käsikäes kõnealuse teatriehituse ette võtma. Selleks, et riik saaks selles ettevõtmises osaleda, läheb tarvis valitsuse sellekohast otsust. Ning selleks, et linnavalitsusel oleks volitusi selles osaleda, on vaja linnavolikogu otsust. Tallinna abilinnapea Peeter Kreitzbergi arvates oleks väga oluline sihtasutuse loomine, mille järel on võimalik hakata tegelema detailplaneeringuga.
Minister Jaak Alliku sõnul peaksid vajalikud materjalid jõudma volikogusse 12. juunil. Kuivõrd linnal ja riigil pole selle ehituse tarvis praegu vaba raha, et hoone aasta-kahega valmis ehitada, on peetud esialgseid läbirääkimisi pankadega krediidi saamiseks.
Arhitekt Vilen Künnapu nimetas Vanalinnastuudio ehituse prognoositava maksumusena 16,7 miljonit krooni, mõnel hinnangul minevat siiski vaja 23 miljonit krooni. Olemasoleva hoone uurimis- ja restaureerimistööde teostamine käib sinna sisse, samuti kavandatakse keldrisse restorani.
Teatrimaja fuajee ning riietehoid, aga ka näitlejatele mõeldud ruumid tulevad restaureeritavasse laohoonesse Sauna tänava ääres, teatrisaal aga ehitatakse hoovi täiesti uus. Arhitekt Künnapu kirjeldas seda kui black box tüüpi saali, kus lava ja vaatajate toole on vastavalt vajadusele võimalik ümber paigutada. Saali peale tuleb kõrge pööning, kuhu saab dekoratsioone üles tõsta ja vajadusel kas või saali keskele nihutada.
Teatri kunstiline juht Eino Baskin kinnitas, kõige olulisem on valmis saada saal ning osta sinna sisse toolid, siis saab juba teatrit teha. Teatrisaali tehnilisi võimalusi saab ka hiljem täiustada, saal on aga esmatähtis, meenutas Eino Baskin aegu, kui Vanalinnastuudio pidi läbi ajama Õpetajate maja nigelates tingimustes.
Minister ja linnapea näitasid mõlemad üles siirast huvi selle ehituse vastu, ehkki Ivi Eenmaa tunnistas, et Tallinnal on praegu veel teisigi samalaadseid ehitusi (nagu Linnateater) kaelas. Vilen Künnapu oli seisukohal, et Vanalinnastuudio kolimine Sauna tänavale elavdaks seda praegu vähekäidavat ja üsna räämas tänavat.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
1. juuni hilisõhtul lõppes Poolas Torunis teatrifestival Kontakt ’97.
Nii et leedukad tegid puhta töö, meie Linnateatrile ning «Ainsamale ja igavesele elule» ei pudenenud isegi mõnda eriauhinda.
Ei taha zhürii otsust kuidagi kahtluse alla seada, samas ei tahaks ka nende nahas olla. Tundub, et otsus sündis läbi vaeva ja raskuse. Just seetõttu, et oli hulgaliselt huvitavaid lavastusi, mis võlusid ühe või teise stseeni huvitava lahenduse, kujundlikkuse, näitlejameisterlikkuse või ka näiteks muusikalise kujundusega, kuid millest tervikuna ei tõusnud festivali kindlaks favoriidiks ükski.
Vastandlikkus
Kaks pärjatud lavastust - Tuminase «Maskeraad» ja Nekroshiuse «Hamlet» oleksidki ehk justkui tänavuse Toruni festivali kahe pooluse kvintessentsid.
Tuminase «Maskeraad» esindas teatrit, kus mängulisuse ja kujundite keele taga on näha nii näitlejat kui dramaturgi, süzheejoonis on üldjuhul autoritruu ja üldmõistetav, realistlikum. Sellesse lahtrisse liigituvate etenduste tonaalsus oli üldjuhul helgem, elujaatavam ja optimistlikum.
Teist poolust esindas siis Nekroshiuse «Hamlet», millest «Postimehes» juba varem juttu, aga ka näiteks Berliini Teatri Kreatur etendus «Prohvet Ilja» või mööndustega prantslaste «Traktaat Mannekeenidest».
Kui ka «Maskeraadi» proloogis pudenes taevast valget lund, tundsid, kuis kuskil kuklas hakkas tahtmatult tiksuma Nekroshiuse vaim. Ent seda vaid hetkeks. Kahe rezhissööri lavakeel ja eesmärgid olid kokkuvõttes diametraalselt erinevad.
Kuigi Tuminas kasutab kujundeid ja sümboleid, on talle siiski tähtsam näitleja ja tegelastevahelised suhted, olgu või läbi iroonia ja groteski, nagu seekordses «Maskeraadis».
Siin on tõesti ilusaid ja mõtestatud kujundeid (etenduse algul veerema lükatud pisike lumepall, mis finaalis tohutu suurena kõik enda alla matab), efektne on lõpustseen, kus kujuks moondunud valges kleidis Nina üksinda kõrge postamendi otsas kuskile kaugusse vaatab.
Festivalil kolmanda koha pälvinud Krakovi Stari Teatri «Kaks õde ja vend» Kristian Lupa lavastuses esindas siin ainsana puhast psühholoogilis-realistlikku tekstiteatrit. Näitlejate mäng oli tõesti suurepärane, kuid ei midagi enamat. Tekst ise kohati väga hea, finaal siiski etteaimatav. Mina andnuks poolakate asemel kolmanda koha kindlasti mõnele teisele lavastusele, näiteks etendusele «Laul Volgast».
Nukud moeasjaks
Zürii otsust kuulates oli kahtlemata pettunud ka Alvis Hermanis Riia Uuest Teatrist, kelle lavastatud Tshehhovi «Kajakas» äramärkimist ei leidnud. See oli tõepoolest korralik klassikaline lavastus, erinedes tunduvalt rezhissööri varasematest eksperimenteerivatest otsingutest, mille vilju võis paari aasta eest kogeda ka meie vaataja Von Krahli Teatris.
Samas oli Hermanis toonud lavastusse sisse osatäitjate tegevust dubleerivad nukud, kellele siis vastavalt oli kohandatud ka kogu lavapilt. Otsest katet või ideed sellisele võtmestikule ei osanud leida ja küllap siis ei leidnud seda ka zhürii.
Lavastusest huvitavamaks osutus teade, et seni institutsioonilisest teatrist teadlikult mööda vaadanud Hermanis on paari nädala eest vastu võtnud Riia Uue Teatri peanäitejuhi koha.
Mis puutub nukkudesse, siis neid oli vähem-rohkem kasutatud veel mitmeski festivali lavastuses, see näis olevat lausa moe küsimus.
Oli ka üks ehe nukuetendus. Peterburi Satiiriteatri «Laul Volgast» gruusia päritolu Rezo Gabriadze lavastuses. See oli lavastus, mis ehk kõige enam resonantsi ja vastakaid tundeid äratas. Ühelt poolt oli see hell ja tõesti hinge minev traagiline armastuse lugu, teisalt läbis lavastust punase joonena sõjateema, mille ideoloogiline alus mõjus paljudele kui punane rätt härjale.
Ja ometi ei vähendanud see kuidagi etenduse mõju - imeilusaid kujundeid, filigraanselt väljatöötatud nukke ning selle kõige kohal kõrguvate Aljosha ja Natasha armastuse lugu, kes lavastuses on kehastunud hobustena. Sest nagu selgitati hiljem, vapustasid lavastajat lapsepõlves sõja ajal ringihulkuvad hullunud või vigastatud peremeheta hobused.
«Laul Volgast» avastseen ja veel mitmed misanstseenid olid festivalil vist ainsad korrad, kus tundsin, et miski sees pingule tõmbas ja üle selja jooksis. Ja etenduse finaalis, kui on hukkunud nii Aljosha kui Natasha, ilmubki liiva seest välja sipelgas... Ainus elav olend, kes sõjast pääsenud...
Jah, selles lavastuses on konjunktuursust, suuri sõnu väikese inimese ja kõikehävitava sõjamasina teemal, ning ikkagi on sellest kõigest üle lavastuse emotsionaalne ja visuaalne pilt, mida võimatu siinkohal kirjeldada.
Lavastus sai publiku preemia. Millise küsitluse põhjal, jäi arusaamatuks, küll aga nõustus trupp andma tasuta lisaetenduse.
Poola juutide raske vaim
Berliini teater Kreatur valmistas pettumuse, kuna trupi 1991. aastal nähtud «Vürtspood» poola juudi kirjaniku Bruno Schulzi järgi eeldas enamat. Ja just «Vürtspoe» lavastanud Andrzej Woron oli ka nüüd nähtud sakslaste etenduse lavale tooja. Et nüüd esitatud «Prohvet Ilja» autor on Tadeusz Slobodzianek, siis on ehk mõistetav rezhissööri taaspöördumine oma kaasmaalastest autorite poole.
Teatri Kreatur «Prohvet Ilja» esindas n.ö naturalistlikku teatrit. Olümpia hallis mängitud etenduses on kesksel kohal ehe turbamuld, milles näitlejad kaks tundi püherdavad. Näidendi taust on tegelikult sügavalt religioosne ja poola vaatajale kahtlemata lähedane.
Midagi sarnast oli selles lavastuses Nekroshiuse «Hamletiga». Ehk oli see just raskuse vaim, mis ka siit vastu vaatas. Kuigi sakslastel väljendus see mitte sedavõrd läbi kujundite, kui just naturalistlikus võtmes, kus valitsevad vaesus, kirg, madalad instinktid ja kuskil üle selle Jumal ja kuskil siinsamas maa peal jumalaga sarnaselt kõikvõimas Prohvet Ilja.
Lool pidi olema ajalooline taust. Kahjuks ei jätnud need pidevalt mullas tuhnivad inimvared erilist muljet. Ehk tulnuks seda etendust vaadata mitte esimesest reast, vaid tunduvalt kaugemalt.
Poola juudi ajaloo ja kultuuri hõngu õhkus veel ühest etendusest. Lyoni teatri Kosmos Kolje lavastusest «Traktaat Mannekeenidest», mis tugines Bruno Shulzi tekstidele ja mille oli taas lavastanud poola päritolu Vladislav Znorko.
Etendust mängiti Interpark Hallis. See on tüüpiline nõukogudeaegne suurejooneline ja samas kõle betoonkarp, mille funktsioon tänases päevas piirdub vaid aastas kord-paar seal toimuvate näitustega. Nii et natuke sürrealistlik interjöör, millesse aga prantslaste lavastus hästi sobis.
Pealtvaatajaid eraldasid tinglikust lavast suured, vanad, räämas ja vaevu läbipaistvad aknaraamid. Seega aknaraamide taga toimuv jääb vaatajale juba visuaalselt ja füüsiliselt ebamääraseks. Seda aga lavastaja ja lavastus, kus tärkama ja teravduma peab inimese kujutlusvõime, taotlebki.
Nagu aru võis saada, on lavastuses ühendatud nii Bruno Schulzi tekst kui ka lavastaja lapsepõlvest pärit mälestused, alateadvuse visioonid jne. Mingist kindlast süzheest ei saa siin rääkidagi, vaataja ette jõudev peab töötama pigem tema teadvusel ja alateadvusel, ettekujutusel, aistingutel. Et Bruno Schulzi tekstidest ei pidavat tihtipeale ka poolakad ise aru saama, siis oli mõistetav, miks etendust mängiti ilma tõlketa.
Ja ometi oli kogupilt lummav, mis üha enam võimendus alles pärast etendust. Mäletan sellist tunnet lapsepõlvest, kui sai loetud Franz Kafka «Protsessi», milline tegevus oli omamoodi ränk, kuid seda võimsam oli just lugemise-järgne seisund. Tundus, et see raamat ei lasknudki enam lahti.
Ja ehk see võrdlus polegi siinkohal nii väga subjektiivne, sest nagu Bruno Schulz, oli ju ka Kafka poola juut. Midagi ühist on neil kindlasti. Kahjuks jäi seegi lavastus väljapoole zhürii tähelepanu.
Kokkuvõtteks: Kontakt ’97 oli kahtlemata huvitavam ja tasemelt tugevam kui mitmed varasemad Toruni teatrifestivalid. Kas festivali uus direktsioon suudab seda taset hoida, näitab juba järgmine aasta.
Grand Prix ehk esimene auhind omistati Vilniuse Väikeses teatris Rimas Tuminase lavastatud Lermontovi «Maskeraadile».
Teine auhind läks Eimuntas Nekroshiuse «Hamletile».
Ka parima lavastaja preemia vääriliseks tunnistas zhürii eesotsas Jerzy Koenigiga Poolast Eimuntas Nekroshiuse.
Kolmas preemia jäi Poola. Selle pälvis Krakovi Stari Teatr etendusega «Kaks õde ja vend», mille Thomas Bernhardi järgi on lavastanud Kristian Lupa.
Peterburi Satiiriteatri «Laul Volgast» gruusia päritolu Rezo Gabriadze lavastuses pälvis publiku preemia.
Artikli algusesse