Eesti Olümpiaakadeemia ja TÜ sporditeooria ja treeninguõpetuse õppetool korraldasid eile arutelu Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi saalis «Atlanta õppetund». Räägiti ja arutleti palju, siinkohal lähemalt vaid mõnest sõnavõtust.
EOK peasekretär Gunnar Paal ütles, et enne Atlantat arvestati ühe või isegi mitme medaliga, kuid need jäid tulemata. Barcelonas jõudsid esikümnesse 13 sportlast, nüüd 14. Täielikke ebaõnnestujaid oli 11.
Gunnar Paal luges üles, mida uueks tsükliks valmistumisel tuleks teha. Seal oli palju õpetlikku, kuid tekib küsimus, miks seda kõike ei ole juba hakatud ellu viima, sest olümpiamängudest on möödas juba ligi neli kuud. Kes üldse jätkavad? Kes noortest peale tulevad? Kes on need inimesed, kellel lasub Sydneyks valmistumisel vastutus? Millised on sportlaste ettevalmistumise finantseerimise alused? Selliseid küsimusi võiks lõputult esitada, kuid kõik taandub sellele, miks neid veel sportlaste ja treeneritega läbi arutatud pole.
Eesti Spordi Keskliidu peasekretär Toomas Tõnise analüüsis mitme ala olümpialaste esinemist Atlantas. Näiteks meie epeemeeskond ja -naiskond esinesid mõlemad alla oma võimete, kuigi nende poolt saavutatud viies koht jäi meile Atlantas laeks. Paaril viimasel aastal olid aga saavutatud rahvusvahelistel jõuproovidel ridamisi esimesi, teisi ja kolmandaid kohti. Individuaalturniiril esines Kaido Kaaberma siiski loodetust paremini.
Toomas Tõnise leidis ka, et puudujäägid on teeningumetoodikas ja treeningute analüüsis. Samuti on meie mitmel esinduslikul alal tegelikult katastroofiline olukord. Näiteks moodsas viievõistluses oli Eesti meistrivõistlustel vaid kolm osalejat, naiste epeevehklemises 13.
Eesti sport on killustunud
Nii leidis Jüri Tamm, kes tõi näiteks kümnevõistlejad, kes harjutavad kõik eraldi igas ilmakaares laiali. Killustatuks pidas Jüri Tamm ka meie spordijuhtimist. Puudub strateegia. Kunagine maailma tippmees soovitas teha valik alade vahel, sest väike riik kõike ei jõua. Tamme sõnul puudub spordil vastupidiselt paljude teiste elualadega kontseptsioon. Eesti-suuruses riigis peaks valitsema raudne spordisüsteem. Jüri Tamme arvates tuleks maailma tippklassiga sammupidamiseks tõsta oluliselt treeningu mahtu. Treeningute arv nädalas peaks tõusma viieteistkümneni.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Enne tuleva aasta veebruari teisel poolel Trondhemis algavaid põhja suusaalade MM-võistlusi jõuab veel palju vett merre voolata. Täna ja homme on taas põhjust oodata uudiseid Eesti suusarahva etteastetest MK-võistluste karussellis: Põhja-Rootsis Kirunas peetakse murdmaasuusatajate MK-sarja avaetapp, Põhja-Soomes Rovaniemis aga konkureerivad samal ajal maailma parimad kahevõistlejad.
Kristina Shmigun on nimi, mis müüb praegu kogu Eesti suusatamist ülejäänud maailmas kõige edukamalt. Sel hooajal ihkab Shmigunide suusaperekond teha oma tööd aga veelgi professionaalsemalt kui varasematel aastatel.
Kuidas muidu mõista Kristina ja Katrini treenerist isa Anatoli suve lõpus tehtud otsust abiväe palkamise kohta - Kirunas aitavad Tolikut tema tütarde hooldemeestena ka Kristjan Vähi ja soomlane Risto Kaartinen. Kõik nad kokku moodustavad Shmigunide suusatiimi.
Lisaks Kristina ja Katrin Shmigunile stardivad MK-võistluste avaetapil eestlannadest veel Cristel Vahtra ning Õnne Kurg.
Eesti meessuusatajad alustasid MM-hooaega korralike sõitudega eelmisel nädalavahetusel Põhja-Soomes Levis. 10 km klassikasõidus oli viies Andrus Veerpalu, sama koha sai Elmo Kassin vabatehnikas peetud võistluses. 7,7 sekundit Kassinist maha jäänud Jaak Mae oli kaheksas. Lisaks neile kolmele on praegu Kirunas veel Raul Olle ja Pavo Raudsepp.
Eesti suusakoondise peatreener Mati Alaver juhtis juba enne eelmist hooaega tähelepanu jaapanlaste invasioonile murdmaasuusatamisse.
Pärast esimesi võistlusi sel talvel oli Alaver aga sunnitud taas tõdema, et Jaapanis on enne Nagano taliolümpiat suusatamine vägagi tõsiselt käsile võetud. FISi egiidi all läinud nädalavahetusel Levis korraldatud jõuproovid osutasid veel kord Tõusva Päikese Maa suusameeste ja -naiste võimekusele: esikümnesse jõuti juba lausa mitmekaupa!
Kahevõistleja Ago Markvardt polnud Rovaniemis eilsel ametlikul hüppetreeningul mitte kõige paremas lennuhoos. Avakatsel ei saanudki Lillehammeri olümpia viies mees 80 meetrit kätte, hiljem küll asi veidi paranes - 80,5 ja 81,5 m. Mitteametlikus paremustabelis oli eestlane 49 mehe seas stabiilne keskmik.
Päeva pikimad õhulennud kandusid aga kindlalt üle 90 meetri joone. Avavoorus ületas selle piiri küll vaid austerlane Mario Stecher (90,5 m), kuid teises ringis jõudis jaapanlane Kenji Ogiwara juba 94 ning kolmandas soomlane Jari Mantila 91,5 meetrini.
Tahaks loota, et ainsa eestlasena kahevõistluse MK-sarja alustava Ago Markvardti hooaja algus läheb normaalselt - korralik start lisab ju alati kuhjaga eneseusku edaspidiseks.
Markvardti kordaminekud võiksid positiivselt mõjuda ka tema kodustele konkurentidele eesotsas Magnar Freimuthiga. Tähtis on, et tänavugi nõrgemate seas, Intercontinental-karikasarjas kaasa tegema hakkavad Freimuth & Co veenduksid: kõik pole siiski nii lootusetu, kui eelmisel hooajal võis paista.
Ja veel kahevõistlusest: eelolevaks kolmapäevaks Vuokattisse planeeritud MK-sarja arvestusse kuuluv sprindivõistlus jääb lumepuudusel ja suusatamiseks liialt sooja ilma pärast ära. Seda teatati eile etapi korralduskomiteest.
Kõigil põhja suusaalade harrastajail on tänavuse talve tippürituseks Norras peetavad MM-võistlused.
Läinud teisipäeval jahmatas oma tagasiastumisega Trondheimi MMi korralduskomitee esimees Per Ottesen, põhjuseks juba aastaid (!) kestnud suured erimeelsused võistluste tegevdirektori Carl Petter Bruniga.
Vaid 93 päeva enne suusahooaja tippsündmust (MM peetakse järgmise aasta 21. veebruarist 2. märtsini) oma tegemised katki jätnud Ottesen ütles ajakirjanikele, et oli pühendunud Trondheimi MM-võistluste korraldustöösse viimased 10-12 aastat. «Nüüd olin ma aga sunnitud nutma,» pihtis ta.
MMi korraldajad rõhutasid, et Otteseni lahkumine toob ettevalmistustöös kaasa mõningaid tagasilööke. Tagasiastujale pakuti hiljem küll võistluste aupresidendi ametikohta, kuid tulemuseta.
«Mõistan, et Per on pettunud. Kuid meil polnud võimalik leida talutavat koostöövormi, mis oleks meile mõlemale sisendanud ka kindlustunnet. Nägin, et MM-võistluste eeskujulik korraldamine võib meie vastuolude pärast ohtu sattuda,» selgitas Otteseni vastane Brun.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Laskesuusatamise MK-võistluste kavas on algaval hooajal mitmeid muudatusi. Kui seni võistlesid mehed 20 km ja 10 km (sprint) distantsil ning naised 15 ja 7,5 km (sprint) pikkusel võistlusmaal, siis nüüd on karikasarja lisatud nn. tagaajamisvõistlus. Meestel on võistlusmaa pikkus 12,5 km, naistel 10 km. Tiiru külastatakse neli korda - mehed iga 2,5 km, naised iga 2 km järel. Erinevalt klassikalisest laskesuusatamisest lastakse kõigepealt kaks korda järjest lamades- ja seejärel püstiasendist. Iga möödalask toob kaasa 150 m pikkuse trahviringi.
Starti lubatakse sprindivõistluse 60 paremat (MMil 45) ja rajale minnakse samamoodi nagu murdmaasuusatamise tagaajamisvõistlusel. Parima aja saanu kõige ees ja ülejäänud vastavalt sprindidistantsi kaotusele. Rahvusvahelise Laskesuusatamise Liidu (IBU) aastaraamatus märgitakse, et uue ala kavvavõtmise tingis eelkõige võitlus meediaturul - oma ala püütakse atraktiivsemaks ja telepärasemaks muuta.
MK-sarja viimasel etapil Novosibirskis katsetatakse veel üht uuendust - ühisstardist sprindivõistlust. Sprindistantsi kolmkümmend paremat lähetatakse koos rajale nagu teatesõidus. Läbitakse 10 km (mehed) ja 7,5 km (naised) ning laskmine käib samamoodi kui tavaliselt (kaks tiiru, lamades- ja püstiasendis).
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Sangpommi-kahevõistluse MM 15.-17. novembrini Minskis.
Vene ala
Alguses alast. Ala on selline, et Eestis seda eriti ei tunta. Ja muu maailm ei tunne seda üldse. Ainult Venemaal tunneb see ala end koduselt. Igasuguse metafüüsikaga ei maksa liialdada, aga ometi on sangpommis midagi sellist, et ta tõepoolest tundub just vene vägilase juurde eriti hästi sobivat. Ja jääb läänlase juures justkui võõrkehaks. Igatahes just selline seis ongi. Kui eestlased Venemaal võistlustel käivad, räägivad venelased neile: teie ju räägite peaaegu soome keelt, minge Soomesse, näidake mis pommid on, pange nad tegema, siis saaksime meie ka välja maailma minna.
Aga pole eriti loota, et Soome toru võtaks. See on ikka rohkem vene ala. Ja kõik ülejäänud, kes ka pommi tõstavad, on Eesti, Läti, Leedu, Valgevene jne. Ühesõnaga, endised N Liidu riigid. Üks kuuendik maakerast tunneb seda ala hästi ja vaimustub. Ja ülejäänud maailma vaatevinklist on see perspektiivitu. Olümpia-ala ta ka ei ole ja ega vist ei saa ka selleks.
Aga maailmameistrivõistlusi ometi peetakse. Ja mingiteks nurgatagusteks võistlusteks neid küll pidada ei saa. Sest tase on ju tegelikult kõva. Isegi liiga kõva. Nagu vene värk ikka on olnud igasugustel raskejõustikualadel. Mis sa teed, venelane on venelane, tal on raskejõustik veres.
Reeglid
Reeglitest ka. Tegelikult on kaks eraldi ala: täistsükkel ja kahevõistlus. Täistsüklit Eestis ei olegi tehtud. See käib nii, et võetakse kaks 32-kilost sangpommi rippest rinnale, tõugatakse üles, lastakse rippesse tagasi. Ja nii üha edasi. Aega on 10 minutit.
Kahevõistlus koosneb kahest poolest - rebimisest ja tõukamisest. Tõukamisel võetakse kaks 32-kilost sangpommi rinnale ja tõugatakse neid 10 minuti jooksul sirgetele kätele. Järelsurumisi teha ei tohi. Rebimine pole mingi jaanipäevarebimine, st pomm tohib puudutada ainult küünarvart. See, et kuhugi keha vastu ei tohi puutuda, võtab kohe kordusi maha. Ja sõrmed väsivad rutem ära. Kangi tõstmisel hoitakse sõrmed lukus (pöial on sõrmede peal - väidetavalt on see Eesti esimese olümpiavõitja Alfred Neulandi leiutis). Pommis nii ei saa, sang on jämedam ja liigub teisiti. Rebitakse mõlema käega, kirja läheb nõrgema käe tulemus.
Maailma-Minsk
Vähem kui nädalapäevad tagasi peeti Minskis sangpommi-kahevõistluse maailmameistrivõistlused. Eesti meeskond oli kohal koosseisus: kuni 65 kg Hillar Uudevald, kuni 70 kg Jaanus Kutsar, kuni 75 kg Ruben Poljakov, üle 90 kg Aare Kabel.
Järgnev jutt on räägitud Hillar Uudevaldiga (ja eelnev jutt on tema sõnade järgi üles kirjutatud). Mees on ametilt Tartu Kunstikooli matemaatikaõpetaja. Pommi tõstab oma lõbuks. Lihtsalt meeldib.
Mida võistluste korraldusest räägid?
MM küll, aga nägi välja nagu ehtne rahvaste spartakiaad. Valgevene vaesus vaatas igalt poolt vastu. Organiseeritud oli muidugi põhjalikult, aga muidu oli ikka nagu vanasti. Tegelikult on pommitõstmine ju visuaalselt igav ala. Sellepärast oligi igasugust shõud vahele pandud, zhongleeriti pommidega ja tantsutüdrukud olid ka nagu päris, ainult et need pusad, millega nad ikka vehivad, need olid makilindist tehtud.
Korraldus iseenesest oli normaalne. Võistlused kestsid kaks päeva. Esimesel päeval kõik kergemad kaalud, teisel kuni 90 ja üle 90. Mulje oli selge ja ühene - vene proffide vastu ei saa. On terve hulk sõjaväelasi, kes saavad sõjaväelase palka ja teevad ainult trenni. Aga samas, Lääne poole vaadates on see perspektiivitu ala.
Eesti seis?
Nagu arvata võiski. Läksime kohale. Ja kohe selgus, et võistlejaid on palju ja kõik on tugevad. Meie teeme töö kõrvalt, venelased elavad sellest. Aga eks me olime esimest korda ka selles suures möllus sees. Üllatav on see, et venelased tõukavad palju, aga rebimises nii väga tugevad ei olegi. Meie rebimine on suhteliselt parem kui tõukamine.
Aga muidu, Eesti, Läti ja Leeduga on täpselt selline lugu, et omavahel me võime ju võistelda, aga venelaste vastu ei ole midagi teha. Eestis on 2-3 võistlust aastas. Lätis tehakse päris palju. Leedukad on alla käinud, varem olid nad Baltikumis kõige paremad, nüüd on kõige nõrgemad. Eesti suudaks Lätile ära panna küll, kui kogu meeskond kokku saadaks. Ise läksin ka lätlast lööma, tegin viimasel rebimise korral vea, pomm läks käest lahti ja oligi kõik. Sain nulli.
Majanduslikud probleemid on alal muidugi suured. Eriti just sõitmistega. Seda enam, et pole atraktiivne. Ega ei ole tõesti. Seekord Polaris toetas ja meeste koduvallad ka.
Ja siis oli seal veel üks mees, Mishin Kalugast...
Jah, Sergei Mishin Kalugast. Maailma kõige tugevam pommitõstja. Tema on ka sõjaväe juures palgal. Kui tõstab, siis töötab nagu traktor. Või nagu õmblusmasin. Ta on nagu loodud selleks. Avamisel paluti tal rivi ette astuda, kui kõige tugevamal mehel. Ta astuski. Aga jättis mulje, nagu oleks süüpinki astunud. Tagasihoidlik mees. Aga tõukamise number on küll võimas - 170 korda. Rebimisega, sellega on seis kuidagi veider. Mishinil on see 63+63. Samas kui meie parimal pommitõstjal Ruben Poljakovil seesama number 55+55. Ja Jaanus Kutsaril 50+50. Siin pole küll midagi häbeneda.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Rahvusvahelisel üliõpilaspäeval peeti Tartus esimesed Eesti üliõpilaste meistrivõistlused karates. TÜ spordihoones selgitati meistrid kumites: naised absoluutkaalus, meeste kuni 68, kuni 78 ja üle 78 kg kaalus. Võitjaile kuulusid AS Laertes auhinnad.
Edu saatis Tartu üliõpilasi. Naistest tuli võitjaks Kerttu Rahe, meestest Antti Ööbik, Tõnis Saag ja Marko Luhamaa.
Karateklubi Falco peatreener Jüri Post: «Seekord õnnestus minu õpilastel kõik esikohad Tartusse jätta. Kaasa aitas ka sportlik õnn. Üliõpilaste hulgas on kaheksa Eesti koondisesse kuulunud sportlast. Vähemkogenud tudengitel oli raske neile vastu saada, kuid kogemusi omandati kindlasti. Medaleid jätkus ka neile, kes tavaliselt Eestis kolme parema hulka ei küüni. Loodame, et seetõttu on osavõtt tulevastel üliõpilasvõistlustel suurem.
Kõige huvitavama matshi pidasid Ivo Kolk ja Tõnis Saag. Ivo läks 2:0 juhtima, kuid viimastel sekunditel suutis Tõnis viigistada ja lisaajal ka võita.»
Sõna meistritele
Antti Ööbik: «Olen EPMÜ metsanduse kolmanda kursuse tudeng. Mullu olin Eesti juunioride meister ja sain Finnish Open võistlustel teise koha. Õppimist ja sporti olen suutnud ühendada. Treenin ja võistlen selle nimel, et tulla 1997. aastal oma kehakaalus Eesti meistriks.»
Tõnis Saag: «Õpin ülikoolis politoloogia esimesel kursusel. Olen 18-aastane ja seega kuulun veel juunioride klassi. Õppimise ja spordi vahel on tasakaal loodud. Palju pean töötama veel rünnaku täiustamiseks. Tulevikus tahaksin jõuda medalikohale rahvusvahelistel meistrivõistlustel.»
Marko Luhamaa: «Üliõpilaste meister on tore olla, töö käib suuremate eesmärkide saavutamise nimel. Tuleval kevadel tahaksin täiskasvanute EMil vähemalt medalimatshi jõuda. Selle nimel teen nädalas kolm põhitrenni, lisaks veel 3-4 individuaaltreeningut. Õpin ülikoolis kehakultuuriteaduskonna neljandal kursusel. Oma teadmisi ja oskusi edastan noortele karateklubis Falco. Lähitulevikus kavatsen asuda õppimise kõrval tööle Tartu üksikus jalaväekompaniis kehalise kasvatuse ja käsitsivõitluse instruktorina.
Mõned täpsustused ka hiljuti Lõuna-Aafrikas peetud karate MM-võistluste kohta. Kuni 80 kg kaalus tulin seal üheksandaks. Esimeses ringis võitsin botsvaanalast Tafat 2:1, siis kaotasin mitmekordsele maailma ja Euroopa meistrile prantslasele Cherdieu’le 1:2. Miinusringi esimeses kohtumises olin vaba, teises kaotasin sakslasele Nitschmannile 1:2. Medaliomanikud olid prantslane Cherdieu, jaapanlane Kokubun, austerlane Petermann ja hispaanlane Garcia.»