Biosemiootikud ütlevad, et iga elus organism vajab muljeid. Et muljed on normaalseks elutegevuseks sama vältimatud kui toit, seks ja uni. Et muljeteta pole elu(l mõtet). Hirmus igav hakkab ilma. Iga elus organism, ka amööb, otsib muljeterikkamat keskkonda (Aleksei Turovski). Ka tema eelistab olla kohal, puhuks, kui midagi peaks juhtuma. Ka amööb mõistab, et on keskkondi, kus suure tõenäosusega mitte kunagi mitte midagi ei juhtu. Ja et püsiv seisundiks normeerunud igavus lühendab drastiliselt tema eluiga. Ning ta otsib keskkonda, kus vahelduse esilekerkimise tõenäosus on suurem, kus loodetavasti saab midagi olema teistmoodi kui tavaliselt kogu aeg on. Nagu amööb ees, nii inimenegi järel. Kes meist siis ei tahaks, et elus oleks vaheldust, et midagi ikka juhtuks ka.
Mulje
Niisiis, nagu amööbki otsib ka inimene pidevalt muljeterikkamat keskkonda. Oma isiklike muljete puudumisel on inimene valmis kuulama isegi teiste omi. Mulje omamine on ühiskonna silmis väärtus ning kõrgelt koteeritud. Mulje, seega ka muljeterikka keskkonna hind on kõrge. Loomses ühiskonnas makstakse mõnigi kord mulje eest igaühel olemasoleva maksevahendiga - eluga. Inimesel on ses osas mitme suurusjärgu jagu lihtsam ja turvalisem. Kuid muljete kättesaamise riskipiiri alanemine on ilmselt üks paljudest põhjustest, miks inimene ise pidevalt omasuguste jaoks muljeterikkamaid pisikeskkondi loob. Näiteks kutsub Mark Soosaar kunsti-inimesi Chaplini Kunstikeskusesse kunstitöödest ja -öödest ühiselt muljeid omandama.
Ausalt öeldes ega pakutav saadaval-olevate välja-jagatavate võimalike muljete programm pahviks ei löönud. Kuid samas igavust ka ei ennustanud. Näiteks eesti mängufilmide «Noored kotkad» (1926) ja «Päikese lapsed» (1931) (rezhissöör Theodor Luts) linastus Chaplini maja õueseinal, kesköised ilutulestikud, Linnar Priimägi oksjonipidajana müümas maha kunsti näituselt «Mees ja Naine». Lisaks võimalus vaadata Prantsuse-Saksa kunstikanalit ARTE ning teha ise valmis rakukeraamiline asi. Ja kuulata kontserte (vennad Johansonid, Helmut Aniko ja Taivo Sillar, Mozarti «Väike öömuusika») ning loota, et ehk midagi juhtub pealekauba.
Filmi vaatamine vabaõhuekraanil polnud seekord eesmärk omaette. Pigem toimis film suhtlemisvahendina, mis võib tavakohtumisest (olgugi et kunstiöisest) ning kulunud rada käivast kommunikatsioonist teha osalejate jaoks sündmuse. Siiski ja kiuste, kuigi nois kohtumistes poleks tõenäoliselt ei midagi erilist ega ühekordset, et kuidagi tavapärastest samalaadsetest eristuda ja mingitmoodi meelde jääda. Filmivalik iseenesest oli piisavalt harvanähtav, et kohalolijatele võiks (kuid ei pruukinud) viirastuda veidi vandeseltslaslik justkui millestki osasaamise tunne. Illusoorne nagu filmikujutiski. No muidugi, eks midagi ikka juhtunud ka. Filmilinal on parasjagu käimas äge lahingustseen. Korraga ilmub vaatajate peade kohale aknale ürituse korraldaja rollis Mark Soosaar, kes hüüab tungival poolehäälsel sosinal kellelegi Nähtamatule pimedusse: Lase esimene pauk ära! No lase ära! Järgnenud vaikust segab vaid orkestri markeeritud lahingukära. Ja siis käib kuskil madalal publiku peadekohal äge kõmakas. Rahvale sajab heledakslöönud augustiööst kaela kärsahaisu, nõge ning põlemata pudemeid. Ilutulestik, taipavad kiiremad ning peavad paremaks puude alla varjuda. Tekkinud olukorra võtab kokku ekraanile ilmuv tekst: Lepik sai surma. Kahju heast sõbrast. No nii. Tummfilmile omane naiivnaturalistlik tekst, mis peaks kommenteerima toimunut takkajärele, teebki seda muide. Kokkulangevusest sündis ootamatu kombinatsioon, misläbi seda juhuslikult märganuile said sündmusemekki manu ühtviisi nii vabaõhukino, ilutulestik kui iseenda osalus selles, kohalviibinu staatus. Millel kokkuvõttes on juba mulje hind.
Nimi
Vennad Johansonid. Punkt. Nimi, mis on mõne viimase aastaga kujunenud lihtsalt esinejanimest kaubamärgiks. Just kujunenud, mitte kasvatatud kommertstähenduses ega küpsenud kõrge kunsti mõttes. Justkui jumala armust. Sealjuures teenitult. Neid teatakse. Neid (neist) ollakse kuulnud. Neist on mingi üldomane ettekujutus. Nad tuntakse ära. Neis on pisut legendi. Juba? Või veel? Nende kvaliteet on kindel, nende tuntud häädusel on katet. Nii ka seekord. Veelkord. Nende kohta võiks öelda, et endiselt head vennad Johansonid, nii nagu öeldakse äraproovitud ja meeltkeeltmööda veini kohta. Endiselt hea. Väljendub siin naudingut või nostalgiat? Kumb käib ees, kas see, mis meenub ja on teada või vahetu kogemuse võlu? Kas me kuulame neid sellepärast, et meile meeldib (ikka veel) või sellepärast, et me oleme neid kogu aeg ikka kuulanud.
Igatahes tunnet, et nad tuleksid kuskilt muusikalisest mesoliitikumist, nende kontserdil ei teki. Sest kaasaja(s) kohalolek on kõrvaga kuulda. Ma ei arva, et nabani naturaalsena ei saaks. Kindlasti saaks. Ja päris hästi saaks. Aga magedam oleks küllap. Mesoliitilisem. Arvutitehnoloogiliselt lisatud helid ja hääled on igatahes head ja hästi tehtud. Vkusno, vkusno, nagu ütleb üks mu venelasest hea tuttav. On igasugu tundmatut päritolu helipilvekesi, mis haakuvad ja haagivad vendade unplugged häältesse. On vildakaks-mikserdatud raadiohääli ammuaegsetest uudistekõllidest ja näiteks saatest «Tere hommikust, põllumehed!», oli vist kunagi sellenimeline. Hästi olid tehtud küll, profitöö. Kuid kusagilt lapsepõlvest pärinev seletamatu olemuslikult sügav piinlikkusetunne ilmutas end taas noid põllumehi kuuldes peaaegu füüsiliselt äratuntava ebamugavusena. Ma ei tea, mis oli vendade eesmärk seda valikut tehes, ega küsigi seda. Kuid näis, et eesmärgist veidi mööda see läks. Seekord.
Vendade Johansonide tekstigeneraator töötab endiselt täistuuridel. Tihti nad ei muudagi midagi sõnades, muutub interpretatsioon, muutuvad rõhud. Tekst on nende oma ja paendub nende tahtmist pidi välise (küllap ka sisulise) vaevata. Võtab anuma kuju. Justkui iseenesest. Ka otsesõnu sõnaline tekst. Et seda märgata, peab teadma, kuidas see olema peab või kuidas varem oli. Bring back my body to me eeldab...teadagi mida. Johansonide tekst on väga iseenda- ja kontekstisisene. See eeldab, et ma tean teksti juba enne, kui ma seda tegelikult kontserdil kuulen. Ma ei saa kunagi teada, kuidas oleks praegu neid lugusid kuulata esimest korda. Vennad Johansonid on loonud traditsiooni ning selle traditsiooni aktuaalsus kuulaja teadvuses on elamuse eelduseks. Tekib vastuoluline olukord - et nautida, pean ma teksti peast teadma. Olema seda varem mitu korda kuulnud. Aga teades peast, hakkab millalgi igav. Ka vaatamata interpretatsioonile. Ka vaatamata töötavale tekstimootorile. Sest koos tekstiga hakkab kuulaja teadvuses kinnistuma ka tekstitegemise mudel ning uus veel tekkiv tekst on juba ette aimatav. Kuigi hea, juba siiski liiane. Praeguse seisuga tundub, et vennad Johansonid on rohkem iseenese-nimeline traditsioon ning vähem Sündmus. Potentsiaal ja väljavõideldud positsioon pakuks vastupidist varianti.
Müüvad maha?
Näitus on näitus. Fikseeritud vorm, kus kõik teavad oma kohta ja ülesannet. Pildid ripuvad ja on vaadata ning kunstihuvilised käivad ja vaatavad. Ka oksjon on väljakujunenud vorm. Pigem rituaal. Ühed on müüdavad, teine müüb ja kolmandad ostavad. Nii et reeglid kunstioksjoniks «Mees ja Naine» olid kõigile teada. Teadmata oli, kes ostavad ning mida. Nii et kokku kaks magnetit oksjonipileti ostmiseks ning muljeideeldavasse keskkonda sisenemiseks - 1. Uudishimu ja 2. Linnar Priimägi. Nojah, siinkohal võiks kõnelda sellest, kuidas publiku jaoks aktiveerub kunst ja saab teise tähenduse läbi kultuspersooni ilmumise kunsti keskele ja rahva ette. Aga ei kõnele. Sest ega ikka välja mõtlema ka ei hakka. Oksjon eeldab raha, riski ning laia joonega mängu viimase võimaluse piiril. Temperamenti, et tollest piirist üle astuda. Võidukirge ja omamisiha. Nende puudumist ei saa korvata oksjonipidaja isik, kui sharmantne ta ka poleks. Jah, paraku küll, oksjonilt puudusid kolmandad, ostjad. Või siis esimesed, ihaldatavad müüdavad. Nii kujuneski oksjonist eestlaslikult popslike portmoneede-omanike vastu peetav visa ja väsitav pusimine, kus juba mõnest kunstitööst lahtisaamine alghinnaga osutus võiduväärtuseks omaette. Kauple siis sellistega! Või mine hoopis Chaplini siseõue ning glasuurita oma tahtmist mööda valmis üks rakukeraamiline tass. Kuidas see nüüd oligi, amööbki otsib muljeterikkamat keskkonda.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Draamateatri külalisetendused Tartus 19.-25. augustini.
«Tagahoovis», lavastaja Eino Baskin.
«Eksituste komöödia», Evald Hermaküla.
«Näitaja näitab ja vaataja vaatab ehk Illusioon», Mati Unt.
«Vaade sillalt», Mikk Mikiver.
«Leekrüübe», Priit Pedajas.
«Amadeus», Kalju Komissarov.
«Intiimsed tehingud», Ivo Eensalu.
«Heinapalavik», Ivo Eensalu.
On teisiti
Andrus Laansalu: Nüüd on nii, et on igatahes teisiti kui eelmisel aastal. See on nagu esimene ja kõige silmahakkavam mulje. Et on parem. Kompaktsem. Et ei teki tüdimust teatrist. Teadagi, kriitik suudab igasuguse asja ära vaadata, ka kõige hullema. Aga seekord ei olnud sundust, oli vaba tahtmine. Et ikka kindlasti saaks näha. Kuidas on. Ja, tõepoolest oli.
Kaks asja jäi nägemata. «Leekrüübe», sest see oli «Amadeusega» ühel ajal ja ma tahtsin kindlasti just «Amadeust» näha. Ja «Intiimsed tehingud», sest seda ma näha ei tahtnud. Eriti pärast «Heinapalavikku». Esimesest loobusin raske, teisest kerge südamega. Ahjaa, «Tagahoovis» oli ju ka. Noh, see oli lihtsalt... «Tagahoovis» (siit võiks jutumärgid ja suurtähe ka ära jätta). Ülejäänu on siis see, mille pealt üldistusi tuleb tegema hakata.
Margus Kasterpalu: Nagu heas luulekogus ei seisa tekstid üksteise kõrval suvalises järjestuses, vaid igaüks oma määratud kohal, kindla suhtega eelnevasse ja järgnevasse, nii peaks olema üles ehitatud ka hea repertuaar. Aasta peale hajutatud teatriskäimise puhul neid seoseid märgata ei pruugi - loeksid nagu ühe luuletuse korraga. Nädalasse tihendatud valik aga annab selge pildi mitte ainult loojate, vaid ka loodu vahendajate või serveerijate mõtlemis- ja otsustusvõimest. Draamateatri raamjutustusena komponeerit gastroll näitas, et ka kogumulje peale oli seekord mõeldud. Alustati ja lõpetati sellega, et «näitleja näitas ja vaataja vaatas» ja Andrus Vaarik ütles - küll lavalt ja näitlejana, aga vaataja rollis, s.o. «ühena meist» - et hakkab nüüdsest rohkem teatris käima. Jah, kui juba tema, miks siis mitte ka meie? Klassikaline, oma tõhusust sadu kordi tõestanud reklaamivõte, aga töötas kindlasti ka siin.
Näitlejaja vanker
AL: Lammutame selle kogu- või üldmulje siis tükkideks lahti. Et mitte liigsesse üldistatusesse takerduda. Äärmised tipupunktid olid üksteisest siiski küllalt kaugel. Aga mitte näitlejate mängu poolest. Näitlejate mäng on Draamateatris küll see asi, mille kallale nagu minna ei tahaks. Ja ega eriti saakski. Trupi potentsiaal on ikka üle mõistuse suur. Nagu mingi õnnelike kombinatsioonide kogum. Trupp veab asja isegi siis välja, kui lavastajal või dramaturgial nagu polegi midagi erilist öelda. See võib lavastajad isegi mõneti hooletuks muuta - et, need näitlejad, oh, nad saavad ju niikuinii hakkama. Saavadki. Selline asi oli näiteks «Heinapalavikuga». Ei no tõsijutt, on ikka totter dramaturgia küll. No mida sa teed niisuguse tekstiga. Terve esimene vaatus on pikk ja piinarikas sissejuhatus. Terve teise vaatuse mängitakse mingit tagumist paari või me-lähme-rukist-lõikama-mängu (aga ei minda). Ja terve kolmanda vaatuse lähevad külalised hästi kiiresti ära. Täielik tüütus. Ei mingit nalja, ei mingit puänti. Seisab ainult näitlejate toel. Aga peab siis see näitleja just see koormaeesel olema, kes viletsat dramaturgiat palehigis kraavist välja veab. See on küll ilmselge näide mandunud teatrist ja tema õnnelikust edasikestmisest. Nii üle kõrvade tuima traditsionaalsusesse uputatud, et siin ei aitaks Münchauseni juustetrikk ka mitte kui midagi.
MK: Ometi näidati just seda tükki kaks korda puupüsti täis suurele saalile (arvan, et umbes 1400 vaatajat). Kui ikka nõutakse, eks siis peab ka pakkuma. Ikka see sama asi - inimene otsib omasugust, ka lavalt. «Heinapalaviku»-rahva «kes-kellega-kus-mida»-sekeldused annavad suuremale hulgale võimaluse oma elu ja laval toimuva vahel paralleele hoomata, kui näiteks stseenid itaalia sisserändajate ja sadamatööliste raskest elust Ameerikas. Neid näitas «Vaade sillalt». Aga Emajõel ei ole vist enam sadamatki ja need, keda abiellumise kaudu kodanikuks saamise okkaline rada isiklikult huvitaks, teatris ei käi. New Yorgis ja Tallinnas kui suurtes sadamalinnades võib see muidugi olla teisiti.
Mõistagi võib teatris mistahes «vähemuse» kurba või rõõmsat lugu jutustada nii, et see puudutab ka teisi, kasvõi kõiki. Õieti selleks ju teater ongi. Aga igakord ei tule välja. «Vaade» mõjus nagu blond parukas Mait Malmsteni (Rodolpho) peas - silmatorkavalt «peaaegupäris». Peaaegu on aga teinekord hullemgi kui üldse mitte. Kui Malmsten oleks mänginud oma rolli nagu ta päriselt on - musta laka lehvides - oleks mulle olnud selge, et «blond» (see on siis teistsugune = parem, ilusam, või teistsugune = halvem, jäledam) on ta ainult armastava naise ja vihkava mehe silmis ning et tegelikult, s.o. lavastaja arvates, pole ta mingi homo. Praegu ma sellest aru ei saanud, nagu ka sellest, kas Martin Veinmann (Eddie) hoolis oma tütarlapsest naiseks sirgunud kasutütrest ikkagi rohkem kui isa või rohkem kui mees. See, et Eddie seda ei tea või endale ei teadvusta, on loomulik. See, et publik seda teada ei saa (nagu ka seda, kas Rodolpho ikkagi oli või ei olnud homo), ei ole loomulik. Sest nii hakkab saalis igav.
AL: Ja igav seal hakkaski. Ometi oli «Vaade» igati korralik etendus. Aga ta oli korralik ka selles teises mõttes - et nagu nööri mööda kokku säetud ja igasugune teatripärane nihestamine ära unustatud. Tegelikult puhas sotsrealism. Ja sellest tulenevalt rõhuvalt üheplaaniline. Umbes nagu sirgjoon. Punktist A hakkame minema ja punktis B saab peategelane surma, sest ta ei saa oma probleemidega hakkama. Ausõna, sotsrealism kui meetod on ennast vähemalt tuhandekordselt ammendanud. «Rocco» oleks võinud ju ka selline olla, aga ei olnud. Seal tekkis loo jutustamisest tõepoolest vaade ülalt, siin oli lihtsalt üks triviaalne lugu, mis eeldatavasse (ja dramaturgilise sõrmega pidevalt osutatavasse) traagilisse lõpplahendusse jõudes oli jõudnud juba iseennastki ära tüüdata. Silda ei olnudki.
Punamütsike läheb lava taha
MK: Mäletan lapsepõlvest seda jahmatuse ja piinlikkusesegust tunnet, kui näitleja tuli küla rahvamaja lavaservale ja küsis, ega lapsed ometi näinud, kuhu Hunt läks. Ma olin näinud küll, et lava taha. Samas aimasin, et seda ei tohi öelda, et vastata tuleb midagi muud. Aga mida? Valetada, et Punamütsikese vanaema juurde nagu ta ise väitis enne, kui lava taha kadus? Ma ju teadsin, et seal ei ela mingit vanaema, on hoopis kolhoosi kontor. Selle küsimusega oli äsjane mängumaailm (või Illusioon nagu Unt seda nimetab) purunenud, laval ei olnud enam Punamütsike, vaid keskeas tädi, kenasti kesk papilejoonistet kuuski ja kaski.
Päristeatris satub sellise mängurikkuja (võimalikku) positsiooni Jutustaja. Draamateatri etendustel oli selline olemas nii «Illusioonis», «Amadeuses» kui «Vaates sillalt». Kui reeglina on sellise tegelase sissetoomine kehvemapoolse dramaturgia tunnuseks - lihtsalt pole suudetud lugu ilma temata edasi viia - siis siin vähemalt kahe esimese puhul oli see kahtlemata nii taotluslik kui ka õnnestunud. Lavastuste seisukohalt hoidis «Illusiooni» puhul illusiooni purunemast pigem küll lavalesattunud publikuesindaja Andrus Vaariku suures plaanis kuulav, vaatav ja kaasaelav nägu kui Martin Veinmanni jutustav võlur Aleandre, «Amadeuses» sai aga Ain Lutsepp selle trikiga ilma mingi kõrvalise abita (kui muidugi hea dramaturgia välja arvata) hakkama.
AL: Nojah, ta tegi selle asja, mida etenduse raamiks nimetatakse. Et on keegi, kes on väljaspool etendust, kuigi ta peaks olema selle sees. Tema ja etenduse vahele tekib joon. See joon ongi raam. Ja siis see väljaspoolne suhtleb sealt raami tagant publikuga, muudab etenduse suletud keskkonna avatud keskkonnaks, teeb publikust mängurikkumise kaasosalise. Muidugi see võib minna piinlikuks. Või olla vähemalt asjatu, nagu «Vaates sillalt».
Neid raame oli seekord tõesti jalaga segada. «Illusioon» ju õigupoolest raamist raami liikuski. Küll. Aga «Amadeuse» raam oli kuidagi... Või mis kuidagi. Siin tuleb nüüd välja juba midagi sellist, et sina kuninganna oled ilus küll, aga see seal seitsme maa ja mere taga on ilusam veel. No nii ei ole ka tarvis. Aga (ikkagi aga), see, mis «Amadeuses» raamiga juhtus, oli ikka tõesti tase omaette. Lutsepp justkui tuli väljapoole raami ja nagu ei tulnud ka. Justkui suhtles vaatajatega, aga et ta vaatajad tulevikuviirastusteks nimetas, siis see samas nagu tühistas vaatajate olemasolu. Ta jäi oma aega, selleks Salieriks, kes ta oli, ja rääkis pigem iseenesega. Aga ikkagi publikuga ka. Seda tähendab tõeliselt hea dramaturgia. Et üheplaanilisus on ületatud ja ennetatud juba enne selle tekkimist. Et näitlejal on, mida ja milles mängida. See vabastab ta kohustusest ette kanda. Dramaturgia sõrestik kannab ennast ise. Ja näitleja täidab selle sõrestiku iseendaga, oma mänguga. Tal on, mida täita. Kehv dramaturgia ei tee muud kui sunnib näitlejat seda, mida ei ole, kraavist välja vedama. See kõik on selgemast selgem, ja ikka võetakse igasugust rämpsu lavastada, kõigis teatrites. See «Amadeus» aga, see on tõeline pärl. Tükk aega pole nii head teatriteksti näinud.
Illusioon alustab ja võidab
MK: Seda üheplaanilisust, va kummitust, tasub muidugi peljata ja peljataksegi. Armastatuim võte kirjutada kohe «mitmeplaaniliselt», näikse olevat tuua sisse miskisugune teater-teatris või mäng-mängus-vahepala või koguni terve tekst selle najal üles ehitada. Lavastajaile meeldib see ka. Draamateatris igal juhul sisaldus see võte viies tekstis kaheksast. Lihtne. Ütled näitlejale, et sellest märksõnast alates mängid sa seda, kes mängib toda ja tollest märksõnast seda, kes enam toda ei mängi ja asi ants. Mingi teine plaan, mingi võõritus ikka tekib. Kui õnneks läheb, võib ju alati veel kihte ja korruseid lisada, aga lauslameduse vastu oleks nagu garantii olemas.
AL: Jah, see näeb välja küll nagu süstemaatiline eelistus, võimalik, et ebateadlik, aga eelistus igal juhul. Et oleks nagu soov mahutada ühte tükki niipalju mängu kui võimalik. Kas sellest ka mingeid järeldusi teha annaks? Ega ei. Läheks soolapuhumiseks. Sest mis on selles tähelepanuväärset, et teatris mängu armastatakse? Oleks vastupidi, et ei armastataks, et ainult realistlike asjadega tegeldakski, vaat siis oleks küll põhjust probleem tekitada. Aga praegu...
«Illusioon» on ikka sedavõrd totaalne mäng, et seal tõepoolest pööratakse kõik teised mängud pahupidi. Naerdakse nad ära. See ei ole ju komöödia. Aga ainult naerad, no lihtsalt on naljakas. «Heinapalavik» on «Illusiooniga» võrreldes kurbmäng. «Eksituste komöödia», see on peaaegu ka... noh selline, tõsine lugu. Ega ta «Illusiooni» nihestatust üles ei kaalu. Ei ole nii naljakas. Aga ega ta nüüd kivinenud näoga ka vaadata ei lase. Lihtsalt algul ei saa vedama. Shakespeare’iga on üleüldse vist nii, et ta tuleb jõuga käima vedada, mingi tehnoloogilise salanõksuga inertsist üle saada. Kui ta juba liigub, noh, siis ta ka liigub. «Eksituste komöödiaga» oli ka nii. Käima ta igatahes läks. Ja sugugi mitte mingis viimases lõpus. Küllap saaks nii, et oleks rohkem komöödia. Ja/või et oleks sügavam. Aga nii, nagu oli, oli ka täiesti normaalne. Või isegi hea. Kohati.
MK: Ühe järelduse sellest mänguihaluse-asjast tahaksin siiski teha. Et kui elu ei tundu elamist väärt, siis on mäng vabasurma kõrval teine võimalus, kuhu põgeneda.
Aga et ehitada endale peas valmis meelepärane mängumaailm ja seal ka elada, selleks on vaja... noh, ütleme siis, et väga head mõttelendu. Lihtsam on põgeneda omaenda minevikku, nagu need inimesed kolme kohaliku staari kontserdil, kel see muusika aitas end taas kord tunda tagasi oma esimese armastuse embuses. Aga võib ka täielikult sisse elades mängida läbi dramaatilisi sündmusi kroonitud peade elust, nagu Maria Klenskaja ja Kersti Kreismann «Leekrüüpes». Lihtsalt et oleks mingigi emotsioon!
AL: Niisiis, ikkagi, teater kui eskapism? Aga ei. Sedasi ei mõtle meist kumbki. Ja mingeid abstraheeritud tõdesid ei kavatse me ka kuulutama hakata. Vähemalt siin mitte. Jah, aga mida me siis ikkagi tahtsime öelda? Ja kas üldse?
Tahtsime küll. Võõraste sõnadega on seda eriti hea kokku võtta. Reaalsuse tunnistusena on teater kasutu. Reaalsust pooldavad ajad ja rahvad lasevad tal kiratseda või aheldavad ta sõna külge. Vaid seal, kus maailm on tühistunud eimillekski ja elu käsitletakse kui unenägu, haarab teater elu nii laiuti kui sügavuti. Võõrad sõnad, aga õiged. Et nad üleüldse lasevad end siin lõpetuseks ja kokkuvõtteks öelda, on juba selge plusspunkt Draamateatrile. Et nad lasevad end ka mõnede etenduste vastu välja mängida, väldib nende muutumist õõnsalt pateetilisteks. Aga et nad on «Illusiooni» kavalehelt, ei näita midagi muud, kui et siin võib lasta küll teatril iseenese kasuks kõnelda. Sedakorda teater on end veenvalt esitanud. Mulje on selline. Kõigest hoolimata.
P.S. Lugusid tuleb varsti veel. Jätkuvalt Draamateatri etendustest. Nii et, jälgige mängu.