9. mail 2005 jõuab kätte Friedrich Schilleri 200. surma-, 2009. aastal 250. sünniaastapäev. Esimene mälestussammas saksa geeniusele ja inimkonna õilsale advokaadile püstitati toonasel Liivimaal Helme mõisapargis juba kirjaniku surma-aastal 1805 (vt. siinkirjutaja artiklid «Sirp ja Vasar» 1981 nr. 52 ja «Kultuurileht» 13. juuni 1995). Kuigi umbkaudseid andmeid Helme obeliski kohta oli avaldatud ka varem, käibib siiani teave maailma esimesest Schilleri-sambast Puhtus, mis püstitati 1813. aastal. Nii seisab ka Schilleri-artiklis EE vastilmunud 8. köites, kuigi ENE 3. köites märksõna Helme ordulinnus all on mainitud 1805. aastal mõisaparki püstitatud Schilleri sammast. Seega tuleks meil nii endale kui maailmale teadvustada, et Eesti saab olla uhke kahele maailma esimesele Schilleri monumendile. Sellele on juhtinud tähelepanu Herbert Salu 1969. aastal Stockholmis ilmunud raamatus varastest Schilleri tõlgetest «Seid umschlungen, Millionen» ja Thomas Salumets 1986. aastal, refereerides allakirjutanu artiklit oma ülevaates Schilleri-retseptsioonist Eesti- ja Liivimaal Lääne-Saksa ajakirjas «Jahrbücher für Geschichte Osteuropas». Kuigi meie uues entsüklopeedias on informatsioon olemas, on turistidele mõeldud reisijuhid ikka kinni Puhtu prioriteedis. Sealset mälestuskivi saab küll pidada esimeseks säilinud Schilleri-sambaks, kuigi ta on kahel korral (1905 ja 1958) taastatud 1867. aastal on Stavenhagen oma «Eestimaa vaadete albumi» kaanepildiks valinud Puhtu pargi mereäärse suvemajakese koos Schilleri monumendiga selle kõrval. Praegu Puhtus seisev dolomiitkivi ei ühti täpselt pildil kujutatuga, mis tema keerulise ajaloo juures on ka mõistetav. Seda ajalugu käesoleval sajandil vaatlemegi siinses perioodikas ilmunud teadete põhjal.
1905. aastal ajakirjas «Baltische Monatsschrift» juhtis Hollander tähelepanu parajasti Puhtus von Löwis of Menari käe all taastatavale mälestussambale, mille olevat 1813. aastal püstitanud mõisaproua Wilhelmine van Helwig, sünd. von Helwig. Esmakordselt on siin ka sambale raiutud tekste tsiteeritud. Tõlkes on dolomiitsilindri ühel küljel tekst järgmine: Pühendatud Friedrich von Schilleri, Saksamaa ülla luuletaja ja muusade lemmiku mälestusele 1813. Teisel küljel on värsiread:
Die Dichtkunst reicht Dir ihre Götterrechte Schwingt sich mit Dir den ewigen Sternen zu Mit einer Glorie hat sie Dich umgeben. Du schufst fürs Herz. Der wirst unsterblich leben. (Luulekunst ulatab sulle oma jumalikud õigused, tõustes koos Sinuga igaveste tähtede poole. Ta on Su ümbritsenud aupaistega. Su looming räägib südamele. Sa jääd surematuks.)
Herbert Salu oli oletanud, et need read võiksid olla mõne kohaliku värsisepa katsetused, kuid tema raamatuga samaaegselt Saksamaal ilmunud uurimuses Schiller Venemaal tõestas Harder, et nad pärinevad minimaalselt muudetud kujul Schilleri luuletusest «Orléans’i tütarlaps». (Nii on klassiku nimi või selle puudumine hindajaid varemgi eksitanud.) Harderi arvates pole monumendi püstitamise eellugu selge. Ometi on Stavenhagen 1857. aastal Virtsu ja Puhtulaiu kirjelduses rääkinud omal ajal Eestimaal hästituntud Vana-Virtsu mõisahärrast Karl Thure von Helwigist, kes olnud teo- ja sõnaosav, harrastanud kunsti ja poeesiat ning rajanud Puhtus (tollal oli see saar) suvemõisa pargi ja iluaiaga. Tema haud on väikesel poolsaarel, kuhu on praegu surnute alleeks koondatud varem saarel hajali asetatud mälestuskivid, mis ta oli teinud ja püstitanud oma sõpradele.
Sama info on ka uues EEs. Kui aga kõik tekstid on omal ajal õigesti loetud, tuleb välja, et Karl Thure püstitas samba kolm aastat pärast oma surma (eluaastad 1741-1810).
Von Löwis of Menari 1905. aastal taastatud monumenti kasutasid sõdurid Esimese maailmasõja päevil märklauaks. Riikliku iseseisvuse vaimustatud ülesehitusperioodil langes põlu alla kõik «saksa», nagu varem oli olnud «mittesaksa» ja praegu on «vene» ning Schiller jäi unustusse.
1926. aastal refereeritakse «Muusikalehe» 8. numbris Saksamaal avaldatud kirjutust, nagu oleks Puhtus asunud kõige vanem Schilleri mälestussammas maailmas, mis olla Vene sõjaväe poolt revolutsiooni ajal barbaarselt purustatud. Leht küsib, kas meie muinsuste eest hoolitsejad asutused teavad sellest midagi, aga paistab, et küsimus jäi õhku rippuma.
Järgmise meenutuse leiame «Päevalehes» 1930, nr. 213. Ameerika Goethe-Society palub teateid samba seisukorra kohta ja on valmis seda omal kulul restaureerima. Välisministeerium olevat päringu suunanud haridusministeeriumile, viimane pidavat vajalikud fotod ja teated välja saatma. Küllap seda tehtigi ja 1933. aasta 18. novembril teatab sama ajaleht esiküljel, et New Yorgi ülikool olevat valmis Schilleri 175. sünniaastapäevaks uuendama maailma esimese Schilleri mälestussamba Eestis. Selle valmistamine olevat ameeriklastel käsil, kava selle ületoomiseks ja pidulikuks avamiseks koostamisel.
Ei tea, kas seoses Pätsi 1934. aasta riigipöörde ja muutunud poliitilise olukorraga, kuid mälestussamba kohta Schilleri-aastal 1934 ajakirjandusest andmeid leida ei õnnestunud. Alles 1937 avaldab «Päevaleht» 25. juuli numbris artikli pealkirjaga «Eestist pärit teadusmehe karjäär Ameerikas» prof. Otto P. Petersoni portree ja biograafiaga. Kahekordne doktor, tuntud Schilleri-uurija olevat vanaema poolt eesti verd. Koos oma üliõpilastega kavatsevat ta valmistada ja püstitada Puhtus uue Schilleri mälestussamba. Ta olevat juba mõne aasta eest Eesti peakonsuli kaudu selleks samme astunud. Ka Ühendriikide president (Roo-sevelt - M.S.) olevat professorit vastu võttes väljendanud heameelt, et ameerika noorsugu tahab teha noorele Eesti Vabariigile kingituse.
Kingituse ärajäämise põhjuseks võis olla pingestunud olukord maailmas, aga kahtlemata ka eesti rahvusteadvuse juurutamise ja rõhutamisega kaasnev sakslaste põlgamine, saksa keele ja kultuuri ignoreerimine ning kultuurautonoomia piiramine. Näiteks kirjutas Koidula tütar Anna 1936. aastal oma õele Leningradi, et eestlased oskavad saksa keelt tunduvalt paremini kui vene keelt, kuid mingi hinna eest ei räägi seda avalikus kohas ja suhtlevad temaga oma viletsa vene keele abil (Anna Mihkelson elas Eestis 1934-1944, omandamata sõnagi eesti keelt).
1938. aasta 28. augustil meenutab «Päevaleht» taas Schilleri monumenti. Lühisõnumi juures on foto samba säilinud osast ja anonüümne autor on välja lugenud, et tekst ei lõpe mitte aastaarvuga, nagu praeguselgi koopial näha, vaid püstitaja nimega, seega: Dem Andenken Friedrichs v. Schiller Teutschlands erhabenem Dichter und Liebling der Musen, gewidmet 1813 Carl Thure von Helwig, mis on nii keeleliselt kui loogiliselt korrektsem. Nimi saab olla olnud vaid väikeses kirjas plaati imiteeriva tekstiosa all servas, mis seletabki tema kadumise.
Artiklis mainitakse, et Karl Thure von Helwig on olnud suur Schilleri austaja ja omanud arvatavasti ka lähemaid kokkupuuteid luuletajaga. Ka Harder on oma raamatus maininud üht Schilleri lese kirja 1807. aastal A. Chr. von Rosenile, Helwigi tütrele, kes oma isa kaudu olnud tuttav Schilleri ja tema perega.
Mälestussammas jäi unustusse ligi 20 aastaks, sai aga Teises maailmasõjas veel enam kannatada. Matsalu laht muudeti 1957. aastal looduskaitsealaks, juba varem oli Puhtus rajatud TA ZBI ornitoloogiajaam. Siis ilmus ajalehes «Sirp ja Vasar» (1957, 17. mai) maailmakuulsa ornitoloogi prof. Erik Kumari lugejakiri monumendi seisukorrast: ülaosa puudub, loetav on vaid pühendus, pidevalt kraabitakse silindrile nimesid ja daatumeid.
Nagu tollal kombeks, tagas lugejakiri kiire meetmetevõtu, liiati oli lähenemas luuletaja 200. sünniaastapäev. Veel samal aastal võeti monumendi jäänused riikliku kaitse alla ning kunstnik Paul Horma sai ülesande valmistada nende ja arhiivimaterjalide põhjal Puhtus ülesseadmiseks koopia, mis avati 1958. aasta 16. septembril. Originaali säilinud osad asuvad praegugi Haapsalu Koduloomuuseumis.
Uue monumendi ülaosa erineb tunduvalt Stavenhageni gravüüril toodust. Proportsioonid on samad, aga esimese variandi range lihtsus on asendunud suurema liigendatuse ja ananassivormiga tipus. Võibolla järgis Paul Horma 1905. aasta vormi, mille väljanägemisest siinkirjutajal andmed puuduvad.
Ja lõpuks: kas Puhtu monumendi püstitaja oli Karl Thure, Dorothea (seegi nimi on kuskil vilksatanud) või Wilhelmine von Helwig? Viimast nime Vana-Virtsu mõisaomanike seas ei leidu. Küllap on mälu kedagi alt vedanud. Pärast Karl Thure surma jäi Vana-Virtsu (Schloss Werder) omanikuks tema kolmest tütrest noorim Dorothea Augusta (1781-1826, maetud Puhtus), abielus Jakob von Helwigiga. Tema oligi see mõisaproua von Helwig, sünd. von Helwig, kes (kui von Löwis omal ajal aastaarvu 1813 õigesti deshifreeris ja see mitte 1810 polnud) laskis paigaldada isa poolt valmistatud - selles pole põhjust kahelda - mälestuskivi perekonnatuttavale ja surematule geeniusele.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Sisenen galeriisse. Ei olegi tavapärane avamisteseltskond. Tuttavad näod kunstiülikoolist, reividelt. Mängib muusika. Väike ruum Mustpeade majas on suitsust sinine.
Vaatan pilte. Sobolev hõikab kuskilt nurgast: näe, see on kultuspilt. Vaatan igaks juhuks uuesti: ongi. (Väikesed ümmargused objektid, E-täht peal, süstlad - kõik külm-karjuva värvipurske taustal.)
Koheselt meenub mulle mu halamine praeguse noortekultuuriga suhestuva kunsti puudumise üle. Aga palun väga, siin see ongi - Jazper Zoova esituses.
Susan Sontag kirjutab oma essees «Interpretatsiooni vastu» (1964), et kriitik, vaataja jne. ei peaks otsima kunstiteoses sõnumit, sisu, mida traditsiooniliselt vormile vastandatakse seda viimasest ülemaks seades. Ning siit ka harjumus pilti interpreteerida. Moodne interpretatsiooni stiil kaevab ja kuivõrd see kaevab, siis ka lõhub; ta kaevab teksti taga, et leida alltekst, mis on tõeline - justkui vaataks peeglisse, kas pole?
Nüüd, mil võib rääkida E-põlvkonna kunsti esilekerkimisest (lisagem siia Tartus Rüütli galeriis toimunud kolmepäevane aktsioon «Lollipopi fiktsioon»), selgub üha enam interpreteeriva lähenemise mõttetus, ebaadekvaatsus ning esmahetkel tunnen end justkui petetuna - ja kuidas pean ma siis vaatama?
Nii ei ütle ka Zoova midagi, ta lihtsalt konstateerib. E-tabletid, süstlad - võiks ju esitada süüdistuse moega kaasaminemises, kuid teisalt - see on tõelus, teatava subkultuuri ideoloogia ja paljudele ka praktika, tegelikkus. Seda võib ju vaadelda kui manifestatsiooni, aga ei ole põhjust, kuna siin puudub manifestatsioonile omane pateetika. Uue põlvkonna kunsti väljatulekuks on aeg küpseks saanud.
Pateetika puudumine tundub üldse olevat 90ndate noortekultuuri oluline tunnus (eriti versus 60ndate noortekultuur). Erandina võiks muidugi nimetada Linnapi koolkonda, kuid sealsed noored ei suhestu mingil moel praeguse noortekultuuri mainstreamiga, ning selles mõttes, et see vaimsus, mis Linnapite puhul on orgaaniline, on nende puhul justkui külgepoogitud ja võõrasse mulda istutatud, on ja jäävad nad marginaalseks. Zoova, kes osaleb ka praegu Ajaloo Instituudis avatud linnaplaste näitusel «Karneval», erineb sealsest ülejäänud seltskonnast silmanähtavalt, heites stiilipuhtalt surmtõsiste, sotsiaalset või mingit muud kriitikat püüdlevate tööde sekka iroonia ja naerupahvaku.
Iroonia välgatab ka tema maalides (meenutagem kasvõi teost «Lehm» näituselt «Figuratsioon» Kunstihoones), seda eelkõige ümbritseva maailma ja selle trendide aadressil (kasvõi seksuaalsed ninanipsud à la «Motherfucker Harry ja valge mehe perse»). Mis ei tähenda, et seda tõelust ei peaks tõsiselt võtma: lihtsalt meie ajastu olemusse kuulub (vähemalt väike) annus iroonilist suhtumist, muuhulgas ka iseenda aadressil. Sul ei ole sellest kultuurist, sellest kunstist midagi rohkemat välja lugeda, kui et see just on see, mis ta on. Sa kas lähed kaasa (ei, mingit mõistmist sult keegi ei oota, see pole selle kultuuri kategooria), naudid ja oled seal sees. Või... nutad taga mässumeelsust, suuri message’id, orgastilist tripi (LSD erinevalt ecstasyst) jne.
Veel kord Sontag: Kriitika funktsioon peaks olema näidata pigem, kuidas see (kunstiteos) on see, mis ta on, isegi, et see on, mis see on kui näidata, mida ta tähendab. Nõus, aga eks ole see ju ka käsitletavast kunstist sõltunud.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
«Mõnusate lugude TOP 2» (Hüperpromootor)
Need kaks klikiaegsesti kauneis kostüümedes ilusat inemist «Mõnu-»-toosi kaane pääl ei saa ju ometigi olla... Seelikukütid?! Ega? See pahempoolne, see kübara & päärätiga peen preilna, see põle kohe kindlasti, eks? Ei Seelikukütt, seelikukütt ega seelikukutt. Ilmsesti. Aga vaat selle parempoolse tüübiga, selle sohvriprillidega sileda selliga on asi juba kangesti kahtlasem - selle vuntsid, kui umbuskse pilguga kaeda, on küll justkui seda tegu, et oleksid nagu kontoriliimiga ette kleebitud. Liimi veel habe kah lõua otsa ja ongi. Seelikukütt. Suure tähega. Välispidiselt. Täpipealt nagu
nagu
nagu
nagu Krimmi Kolja!! Kes küll, kui tõele otse silma vaadata, ei ole kunagi olnud päris õige seelikukütt ei suure ega väikese algustähega, ja kelle olemasolu, karta võib, tõenäoliselt mitte ainumaski hää lugeja seni üleüldse pole kahtlustadagi osanud ja kellest - erinevalt kohalikust mõnusast mehest Mäekalle Madisest - nende kuraditosina mõnulaulu sees (loomulikult) isegi kordagi juttu ei tehta, AGA keda selle jutu sees saab sellegipoolest paljude hääde sõnadega mäletatud, sest on põhjusi. Rohkem kui üks. Esiteks, ehkki see pole kõige olulisem, on siinmail siiani kuulsusetu ja mittelegendaarne Krimmi Kolja vähemasti sama, võibolla aga koguni palju mitmekülgsemalt mõnus mees kui legendaarne M. Mäekalle. (Kellel, nagu on kinnitanud mõned parajas jõminas eksmalevamehed, olevat täiesti olemas tõsieluline prototüüp. Muide. Eestimaal, muidugi.) Teiseks, võin ma täie vastutustundega teatada, tunneb enamikule meist tundmatu, kauge, ent karismaatiline Kolja, suure ukraina rahva suur poeg, siirast huvi selle vastu, «mil viisel eestlased mõnusad ja rahvalikud on.»
Üks selleteemaline kirglik ristusutlus, mis juhtus leidma aset varahommikuses Valgevene vaksalis ja kus küsitletava ootamatu au ja vastuoluline vastutusrikkus langes siinkirjutaja pääle, on vististi elu lõpuni visa meelest minema. Või veel. No mõelge ise: seisate teie, suu sardelli täis ja uni raskesti silmas, igavesti räpases raudteekohvikus, mõtlete ägisedes oma vaevaliselt taastuva tervise ja igatsedes (puuduva) õlle pääle ning kuulate, kuidas teie arusaamatult, süüdimatult reibas lauakaaslane, kes on antud juhul Krimmi Kolja, muudkui aga pajatab lahedasti ja pidurdamatusi ja ühesuguse põhjaliku asjatundlikkusega küll allilmast ja alateadvusest, küll Magmast (väga sünge prantsuse rock-bänd) ja Mamardashvilist (peaaegu sama sünge gruusia päritolu mõtlejamees), küll iirlastest, küll holoppidest. JA SIIS! Ja siis, ilma igasuguse sissejuhatuseta, küsib ühtäkki: «Kuule, ütle, kas teil, eestlastel, mõni oma muinasjutt ka on?» Ja siis kukub soomlaste ja sakslaste kohta pärima! Et kuis meil nendega ja nende juttudega! Ja lauludega!
Vot. Mihuke mees oli ja on Krimmi Kolja. Kes paneb alati tassi sisse VIIS tükki suhkrut, kõneleb kaunisti Buninist ja Frommist, hoiab paberossisid ilmtingimata portsigaris ja järgib truisti oma kuldset juhtmõtet: «Pääasi, et TVesi keeb ja musa mängib, muuga saab ikka hakkama.» Mis kõlab peaaegu samamoodi nagu Folkmilli & Sepa-onu «ah, tühja neist ajudest, kui rinnus süda taob!» («Mõnusate lugude» A-poole viies.) ... Või ei kõla? Päris samamoodi? Ausalt öeldes, ega nad peagi ju suisa ühtviisi kõlama. Kusjuures mitte ainult seepärast, et Krimmi Kolja, tunnistan teadjana, laulab nagu kaks varest, aga Folkmill, teate isegi, «teeb profilt». Kujutletav «ebakõla» tuleb pigem muust: iiri viisi seade on see, mida Folkmill mängib - eks neid lähemalt või kaugemalt laenatud laule ole siin mõistagi teisigi, nii kirjasõnas ülestunnistatud kui varjatumal kujul (Luigelauluneliku «Korsaari lugu») - ukraina rahvalaulu lasevad kasseti B-küljel hoopiski Untsakad. Omamaiste sõnadega. «Meil õlut ja viina on rohkem kui lund». - No on ju muinasjutuline värk! Samavõrd imelisi olukordi kohtab küll mitmes muuski «Mõnusas loos». Näituseks. Untsakate «Röövlilugu» vestab sellest, kuidas keegi kohusetundlik kapitalistliku töö eesrindlane, kes on värskelt mõõgaga kaheks tükeldatud, torkab ise endale õlule oma maharaiutud pea ja kiirustab lumehangest minema - niipea kui talle meenub, et «kuri kunde ootab mind». Või, miks ka mitte, Väikeste Lõõtspillide Ühingu mõneti mõistatuslikult puänteeruv «Kirbulugu», mis on ainus mulle teadaolev levilaul, kus juttu putukkahjurite ahistamisest politseijõududega. (Mis nimelt juhtub väikese vereimejaga eelviimase ja päramise salmi vahel, jääb lahke kuulaja fantaasia hooleks.) Alle-aa palades, tõsi, erilisi imetegusid ei tehta, aga see-eest kõlab omajagu imetabaselt Ummamuudu «Otsitassõ’» - muusikalisest küljest. See internatsionaalselt saksapiilne acid-groove, kuhu pääle aeg-ajalt leelotaja-naiste mana lastakse, võiks ehk panna mõne WOMADIi festivalile artiste hankiva agendi veidi (ühte) kõrva kikitama.
Imelisim üllatus jõuab siinkirjutaja kõrvu siiski Seelikuküttide suu läbi. Nojah, eks sellest, kuis tuleb «Mannike õunapuu alla», on ammugi-ammugi lauldud ja nendesamade sõnadega vist päälegi, vahest pole veerutaja lihtsalt iial pikemalt mõelnud, millest õieti lauldakse, aga... kuidagi iseäraliku selgusega jõuab see kõik pärale tõesti alles nüüd. «Siis karjapoiss tuli puu otsast/ ja temagi osa sest sai» - no on ju? Grupiseks? Vuajerismist rääkimata!?
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
«Kunstikarjamaal» - nõnda on viis noort maalijat pealkirjastanud oma ühisnäituse Tartu Kunstnike Majas. Esinevad Marina Aleksejeva, Markus Kasemaa, Toomas Mürk, Kaire Nurk ja Imat Suuman. Seifis, sahtlis või taskus on neil kõigil diplom Tartu Ülikooli maaliosakonnast.
Jällegi on näitusel kaelas ilmtingimatu nimesildike? On see nüüd kohustus? Selline oli esmane mõte, kuid säherduse vastumeelsuse varju tõrjus nagu iseeneslikult seesama karjamaa kujutlus. Ja nimi. Praegu väljas igalpool rohetab. Ehtsad karjamaad on vaimustavalt erkhelerohelised. Nii oletan ja arvan, sest linnast ise jalga välja pole saanud. Meelitavalt kuldroheline lagendik paistab ühelt Markus Kasemaa maalilt, varjusoleva renessansliku hoone kolmekaarelisest avast. On see Arkaadia, Itaalia rohumaa, niisama teatrivisioon? Naisekujud Kasemaa maalidel pole muidugi idüllilised lamburneiud. Need on muhedalt pruunid ja plastilised aktid, kohati kubistliku väänu ja kaarega, seesuguse joonega, mis kunstnikel käe sees Picassost peale. Pildiruumides on sügavat hämarust. Ja ikka kusagilt avausest või drapeeringu tagant paistmas valgust. Ja kindlasti midagi rohetavat.
Nii lihtsakoeliselt vist ei tohikski näitusenimest kinni haarata.Võibolla on tahetud vihjata? Karjamaa ja marjamaa. Võibolla oodatakse tõdemust - ei, see ei ole karjamaa, vaid hoopis marjamaa...? Mäletan kaldapealset oma lapsepõlvest. Kuiva suvega oli see laiguti nõmme värvi. Heledad pruunikad kassikäpad on senini silme ees. Midagi sealsest on just Kaire Nurga maalide värvides. Pintslitõmbed on ka kuidagi pehmekaarelised, või puhmaid loovad, nagu kuivanud rohus liikuvad.
Marina Aleksejeva suurte maalide pintslitõmbed (püstised, nagu triibud näituse plakatilgi) meenutavad rohutriipe. Kahel väiksemal maalil on see «rohi» natuke räsitud. Aleksejeva leitud olevat näitusenimigi. Maalide värvide seas pole rohelist, siin on hoopis midagi sinetavast kuuvalgusest. Aga kas ikkagi said need muidu abstraktseks arvatavad ja sellisena ka enamasti paistvad maalid alguse mõttest rohujoontele? Küsin, kui autorit kohtan. Kas valetab kunst ja valetavad näitusenimed?
Imat Suuman ei olegi maa peal. Tema on merel. Kujutluslikul ? Või usutavalt ehtsal? Või on ta karjapoiss, kes mängib vilepilli, silmad ennastunustavalt kinni? Ja näeb siis merd, laevu... Näeb ta neid pilvedes? Ei, see ei ole vilepill. Sellel maagilisel pillil ei olegi nime. Olge tasa, ärge teda segage!
Kas Toomas Mürk on samuti karjapoiss? Tema oskab inglise keelt. I`m going home, võib lugeda ühelt pildikeselt. Maalid on seekord eriti väiksed, maalitud otsekui mänguklotside kaanele, Mürgile viimasel ajal tüüpiliste siluettkujudega. Natuke liiga korduvaks on saanud see mall, see stiil. Meelde tuleb maal imetavast emahundist, Toomas Mürgi markantseim töö. Kas siis ihata hunti siia karjamaale? Teravamat elulisust?
Samades saalides esines hiljuti rünnakrühmlaste grupp «Kursi koolkond», mitmel pool mujalgi ekstensiivselt pildid väljas. Nad ei ole stiililiselt koolkond. Neil puudub ühtsus, mistõttu pole see nimetus päris õige. Pigemini võiks nüüdsete noorte eksponentide värvikultuuris näha lähemat sugulaslikkust. Kas peaks vahetama nimed - «Kursi karjamaa» ja «Kunsti koolkond»? Kursilaste maalidel oli kujutatud mitmesuguseid loomi, eest- ja tagantvaates. Peeter Allikul olnuks nagu kolhoositemaatika hõngu, staliniaja tarmuka näoga tegelasi...
Kas hakkasin õelutsema? Muutusin ise hundiks? Hüppan ruttu metsa tagasi. On, mille üle mõelda.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Kõigepealt tuleb ronida mäeserva mööda üles. Vähemalt osutavad kõik viidad selles suunas, kuigi einet võib võtta siinsamas jalamilgi. Aga ülespoole tõmbab meieni kandunud teadmine, et seal pakutavat midagi enamat - vaimutoitu nimelt. Kaua polegi ronida vaja, tõus lõpeb, oleme jõudnud tasandikule, lavamaale. Esialgu keeldub silm muud peale tühjuse seletamast. See näib olevat mahajäetud paik, pikemat aega inimasustuseta.
Kuid ennäe, seal, liivasemal ribal kükitab keegi, suurrätt õlgadel. Ta ulatab meile enese ees lebava paberilehe - autogrammide koguja niisiis. Küsimegi siis temalt, millist sihti pidi astuda, pääsemaks siinsete, lokaalse tähtsusega vaatamisväärsusteni ning kus võiksime trehvata Kohavaimu. Vastuseks saame, et kõik suunad viivad sihile, ükski pole teistest halvem, ummikteid siinkandis ei tunta ega tunnistata.
Korraga on meie ees sein, täiesti käegakatsutav. See mõjub tõelise ootamatusena, millegi seesuguse olemasolu poleks osanud siin küll kahtlustada. Seinal eristab silm ilma pikemata maalinguid, arvatavalt eelmise sajandi lõpust ja peamiselt maastikud. Edasi siitkaudu igatahes ei pääse, ehkki mõnedel maalingutel kujutatud laevukesed loovad mulje avatud, lõpmatusse kulgevast ruumist. Aga kuna see on üksnes pettekujutlus, pöördume teisale. Heidame veel üleõlapilgu tagasi - pole enam seina ega maalinguid, ümberringi ainult tühjus.
Siis äkki golfiväljak. Mingid hõiked ja nägudeta olendid. Keegi teatab selges inglise keeles, et läheb koju ning juba ongi kõik haihtunud, nii väljak kui mängijad. Kuskilt kostab veel siiski üha kaugenevaid hõikeid, mis aga samuti peagi vaibuvad.
Hamburgeriputka - suletud, selle ees laialilaotatult suuremustrilised tekstiilid. Kes nendega siin kaubitseb, jälle selgusetu. Nööril ripub ruuduline villasest riidest lõikavalt värvikirev tekk. Juua tahaks, aga putka on kindlasti valve all. Valime uue suuna.
Võlvid, meelalt unelevad naisaktid, raamatut lugev tüdruk, isegi klaver, mille kallal õige pisut Rein Rannapit meenutav, ent mõnevõrra deformeerunud ja sootu figuur parasjagu aktsioonis - igati intelligentne seltskond ju! Tuvastatud paralleel mõjub turvatunnet tekitavalt, kinnitab veendumust, et modernism kui lõpetamata projekt on igavikuline ja igikestev nagu üks õndsusesse kulgev päev. Nähtavasti tuleb just siia, kestvasse minevikumaigulisse olevikku, mis sest, et küll esimesse poolde, aga ikkagi käsilolevasse sajandisse, mitte eelmisse või üle-eelmisse, välilaagrisse jääda. Ning isiklikud võileivad välja võtta, sest too liivane pinnas, kuhu me just äsja oma seljakotid maha toetasime, ei raatsi kuigivõrd enam kujutlust toita. Siiski - ka äratundmisrõõm on vahetevahel hingekosutav.
Nüüd jääb veel üle vastata küsimusele, mille esitajate käest me pärast lauskmaale naasmist nagunii ei pääse: kas oli üldse mõtet sellele mäeseljandikusele lavamaale ronida? Ausalt öelda poleks tingimata tarvitsenud. Muidugi võinuksime ka tagantjärele teha näo, nagu poleks me seal käinudki. Või rehmata lihtsalt käega, et hiljuti hangitud kogemus pole eraldi sõnastamist väärt. Aga ei. Mõnikord tasub kolada just näiliselt mahajäetud paikades, sest sealt võib leida kunagi inimestele kuulunud esemeid, vähemalt märke inimtegevusest kui niisugusest. Ometi ei saa üleni ära varjutada pisukest nõutukstegevat nördimuseussi: hamburgeriputka, mille olemasolu tollel künkapealsel me juba eelnevalt aimasime ning mis kohapeal osutuski tõeks, oli suletud. Küllap toimus selle avamine kunagi palju varem, siis, kui seal veel tihedamalt liiguti. Aga võibolla oli hamburger lihtsalt otsas ning putkapidajagi ammu ära kolinud.
Kõigepealt tuleb ronida mäeserva mööda üles. Vähemalt osutavad kõik viidad selles suunas, kuigi einet võib võtta siinsamas jalamilgi. Aga ülespoole tõmbab meieni kandunud teadmine, et seal pakutavat midagi enamat - vaimutoitu nimelt. Kaua polegi ronida vaja, tõus lõpeb, oleme jõudnud tasandikule, lavamaale. Esialgu keeldub silm muud peale tühjuse seletamast. See näib olevat mahajäetud paik, pikemat aega inimasustuseta.
Kuid ennäe, seal, liivasemal ribal kükitab keegi, suurrätt õlgadel. Ta ulatab meile enese ees lebava paberilehe - autogrammide koguja niisiis. Küsimegi siis temalt, millist sihti pidi astuda, pääsemaks siinsete, lokaalse tähtsusega vaatamisväärsusteni ning kus võiksime trehvata Kohavaimu. Vastuseks saame, et kõik suunad viivad sihile, ükski pole teistest halvem, ummikteid siinkandis ei tunta ega tunnistata.
Korraga on meie ees sein, täiesti käegakatsutav. See mõjub tõelise ootamatusena, millegi seesuguse olemasolu poleks osanud siin küll kahtlustada. Seinal eristab silm ilma pikemata maalinguid, arvatavalt eelmise sajandi lõpust ja peamiselt maastikud. Edasi siitkaudu igatahes ei pääse, ehkki mõnedel maalingutel kujutatud laevukesed loovad mulje avatud, lõpmatusse kulgevast ruumist. Aga kuna see on üksnes pettekujutlus, pöördume teisale. Heidame veel üleõlapilgu tagasi - pole enam seina ega maalinguid, ümberringi ainult tühjus.
Siis äkki golfiväljak. Mingid hõiked ja nägudeta olendid. Keegi teatab selges inglise keeles, et läheb koju ning juba ongi kõik haihtunud, nii väljak kui mängijad. Kuskilt kostab veel siiski üha kaugenevaid hõikeid, mis aga samuti peagi vaibuvad.
Hamburgeriputka - suletud, selle ees laialilaotatult suuremustrilised tekstiilid. Kes nendega siin kaubitseb, jälle selgusetu. Nööril ripub ruuduline villasest riidest lõikavalt värvikirev tekk. Juua tahaks, aga putka on kindlasti valve all. Valime uue suuna.
Võlvid, meelalt unelevad naisaktid, raamatut lugev tüdruk, isegi klaver, mille kallal õige pisut Rein Rannapit meenutav, ent mõnevõrra deformeerunud ja sootu figuur parasjagu aktsioonis - igati intelligentne seltskond ju! Tuvastatud paralleel mõjub turvatunnet tekitavalt, kinnitab veendumust, et modernism kui lõpetamata projekt on igavikuline ja igikestev nagu üks õndsusesse kulgev päev. Nähtavasti tuleb just siia, kestvasse minevikumaigulisse olevikku, mis sest, et küll esimesse poolde, aga ikkagi käsilolevasse sajandisse, mitte eelmisse või üle-eelmisse, välilaagrisse jääda. Ning isiklikud võileivad välja võtta, sest too liivane pinnas, kuhu me just äsja oma seljakotid maha toetasime, ei raatsi kuigivõrd enam kujutlust toita. Siiski - ka äratundmisrõõm on vahetevahel hingekosutav.
Nüüd jääb veel üle vastata küsimusele, mille esitajate käest me pärast lauskmaale naasmist nagunii ei pääse: kas oli üldse mõtet sellele mäeseljandikusele lavamaale ronida? Ausalt öelda poleks tingimata tarvitsenud. Muidugi võinuksime ka tagantjärele teha näo, nagu poleks me seal käinudki. Või rehmata lihtsalt käega, et hiljuti hangitud kogemus pole eraldi sõnastamist väärt. Aga ei. Mõnikord tasub kolada just näiliselt mahajäetud paikades, sest sealt võib leida kunagi inimestele kuulunud esemeid, vähemalt märke inimtegevusest kui niisugusest. Ometi ei saa üleni ära varjutada pisukest nõutukstegevat nördimuseussi: hamburgeriputka, mille olemasolu tollel künkapealsel me juba eelnevalt aimasime ning mis kohapeal osutuski tõeks, oli suletud. Küllap toimus selle avamine kunagi palju varem, siis, kui seal veel tihedamalt liiguti. Aga võibolla oli hamburger lihtsalt otsas ning putkapidajagi ammu ära kolinud.