Kunstimuuseumi saatus pole mitte kunstnike,
vaid kogu rahva asi
Jaan Elken

Sallivuse shokiteraapia

Eestlased on astumas passiivsest sallivusest teadliku sallivuse poole

IRIS PETTAI
Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi projektijuhte

Möödunud nädalal tõusis taas meedia tähelepanu orbiiti mitte-eestlaste kasulikkuse küsimus Eesti riigile (artiklite seeria EPLis).

Probleem tulenes Integratsiooni Sihtasutuse (IS) finantseeritud kevadisest rahvussuhete monitooringust, millest selgus, et 46% eestlastest ei pea muulasi Eesti riigile kasulikuks.

Tundus, et varasemad arusaamad eestlaste sallivusest on pea peale pööratud ja tegelikult on eestlased muulaste suhtes vägagi vaenulikult meelestatud.

Kus on tõde?

Küsimus mitte-eestlaste kasulikkuse kohta on piisavalt üldine ja ebamäärane, võimaldades hulgaliselt erinevaid tõlgendusi. Alates sellest, et pooled eestlased peavad muulasi vaenlasteks ja soovivad nende lahkumist, kuni selleni, et muulasi alahinnatakse.

Sotsioloogid aga ei ehita analüüse üles ühele küsimusele. See on tendentslik ja eksitav, sest jääb spekulatiivsete oletuste võimalus. Sotsioloogilised uuringud on reeglina mahukad, et mõõta ja hinnata asju eri aspektidest.

Ma ei tea, kas ühe shokeeriva küsimuse pinnal ligi poolte eestlaste piiratuse näitamine muudab eestlaste suhtumist.

Kas see, kui sulle demonstreeritakse su rumalust, muudab sind sallivamaks, aitab kujundada austust ja lugupidamist kellegi vastu? Kaldun arvama, et mitte eriti.

Sallivus ei ole asi, mida saab käsukorras luua - kuulge, eestlased, alates homsest olge sallivad!

Sallivus on pikaajaline protsess, mis eeldab isiklikku positiivset suhtlemiskogemust muulastega. Rohkem kui pooltel eestlastel see paraku puudub.

Eestlaste sallivuse kohta on ka risti vastupidine arvamus. 12. augusti Postimehes püstitas Sirje Kiin probleemi, kas eestlased ei ole sallivusega juba üle pingutanud: «Kus lõpeb demokraatlik sallivus ja kust algab liigne leplikkus, allaheitlikkus?»

Sama loogikat jätkates: kas ei vii liigne sallivus alandlikkuseni, kus eestlased nõustuvad, et vene keel võiks olla teiseks riigikeeleks, lihtsustavad kodakondsuse andmist jne.

Kuhu tuleks tõmmata sallivuspiir: siiani ja mitte rohkem!

Vastus sallivusteooriast

Sallivusel on kindlad arengufaasid alates tõrjumisest kuni ühtsus- või meie-tundeni.

Esimene, tõrjumisfaas välistab sallivuse ja vastastikuse heatahtliku suhtumise.

Tõrjumine oli Eestile iseloomulik 1990ndate algul, kus konfliktid rahvussuhete pinnal olid sagedased. 1993. aastal hindas Tartu Ülikooli turu-uurimisrühma uuringu andmetel rahvussuhteid Eestis teravaks 2/3 eestlastest ja 3/4 mitte-eestlastest.

Rahvuskonfliktide etapp ületati 1990ndate keskel. Mainitud monitooringu andmetel arvab vaid 12% eestlastest ja 7% muulastest, et konfliktid eestlaste ja mitte-eestlaste vahel võivad ohustada Eesti riigi julgeolekut ja stabiilsust.

Teine, passiivse sallivuse faas on tekkiva tolerantsuse esimene vorm. See meenutab pigem talumist ja võib tähendada varjatud üleolekut.

Passiivne sallivus on tegelikult ükskõiksus: ma võin küll olla viisakas ja sõbralik, kuid mulle ei lähe teine inimene, tema probleemid eriti korda.

Passiivne sallivusrezhiim võib ohustada rahvusriigi julgeolekut. Põhjus on selles, et tegemist on näilise ja pinnapealse sallivusega.

Kriitilistes olukordades puudub vastastikune toetus ja üksmeel, ühiskond võib lõheneda vastandlikeks grupeeringuteks.

Eestlased on praegu väljumas passiivse sallivuse faasist ja sisenemas kolmandasse, teadliku sallivuse faasi. Teadlik sallivus eeldab, et ollakse informeeritud teistest rahvustest, on isiklikud suhtlemiskogemused, osatakse prognoosida teise poole käitumist, tuntakse kaasa.

Sallivusteooria seisukohalt kindlustab rahvusriigi stabiilsuse alles austus ja lugupidamine teiste rahvuste vastu (aktiivne sallivus).

Kindlalt võivad tunda end vaid need riigid, kus vastastikused halvustavad stereotüübid, ohud ja hirmutunne on asendunud aktiivse suhtlemise ja lugupidamisega.

Sallivus kasvab küllalt aeglaselt ja sõltub peale isiklike positiivsete kogemuste ja informeerituse paljuski ka sisemisest soovist olla mõistev ja arusaav, olla kaastundlik.

Ei saa olla kuigi salliv, kui teiste rahvustega seostub hirm ja ohutunne.

Eestlaste jaoks seostuvad muulastega kahte tüüpi ohud.

Esiteks - oht eesti rahvapüsimajäämisele. Avatud Ühiskonna Instituudi 1999. aasta märtsi monitooringu tulemusel sisendab venelaste kohalolek ligi kahele kolmandikule eestlastest teatud ohutunnet rahvuse püsimajäämise osas.

Ohutunne muudab eestlased ettevaatlikuks ja kahtlustavaks.

Siit ka vastus küsimusele, miks 46% eestlastest ei ole kindlad, kas muulased on Eestile kasulikud.

Teiseks - oht kuritegevuse, narkomaania ja prostitutsiooni kasvuks. Kui rahvusriigi püsimajäämine on suurim ohutunde genereerija, siis ohutegur nr 2 on seotud kartusega, et sotsiaalne keskkond võib halveneda.

Monitooringust selgub, et ligikaudu pooltele eestlastest tähendab teiste rahvuste elamine Eestis ohtu narkomaania, kuritegevuse ja prostitutsiooni kasvuks. Muulased sellist ohtu ei näe.

Julgeoleku küsimus

Sallivuse suurendamine on Eestile julgeoleku küsimus ja nõuab riiklikku tarkust. Peale stabiilsuse on see ka kaitsevõime, efektiivsuse, arengukiiruse, aga ka näiteks kuritegevuse tõkestamise küsimus.

Aktiivne sallivus kui sallivuse kõrgvorm tähendab võrdväärset kohtlemist, kõrget usaldusnivood, soovi ühiselt tegutseda, näha teises huvitavat ja võrdväärset partnerit.

Sellest on valdav osa eestlastest veel väga kaugel. Arvan, et vähemalt põlvkonna jagu.

Rahvussuhete uurija Andrew Blum Lõuna-California ülikoolist, kellega suvel kohtusin, arvas, et on naiivne loota, et eestlased üldse kunagi sellesse faasi jõuavad.

Tema arvates on see sotsiaalne utoopia. Vastasin talle, et meid on Eestimaal nii vähe, me peame püüdma, meil ei ole teist võimalust.

Raivo Vetik, sotsioloog

Hoiakute konfliktsus viitab vaevalisele üleminekuprotsessile meie teadvuses. Emotsionaalselt oleme me veel tugevalt kinni oma mineviku valudes, ratsionaalne element meis on aga suunatud tulevikku.

Riigi ülesanne on kallutada vaekauss ühele või teisele poole. Valitsuse integratsiooniprogrammis ongi otsesõnu öeldud, et «integratsioon on väljakutse ka eestlastele, eeldades Eesti kui rahvusriigi olemuse määratlemist enam mitte etnilisel, vaid poliitilisel alusel». See tähendab, Eesti pole mitte ainult etniliste eestlaste riik, vaid kõigi oma kodanike riik. (PM 28.04.)

Ilja Nikiforov, ajalehe Estonija peatoimetaja

Paljud Eestis elavad Vene kodanikud on eakad inimesed ja hinnangutes sirgjoonelised.

Nad keelduvad kategooriliselt pidama kaasmaalasteks neid hõimlasi, kellel on näiteks Eesti kodakondsus, ning nimetavad neid «reeturiteks». /---/

Täna ei saa veel absoluutse kindlusega öelda, kas Eesti integratsioonipoliitika ja Venemaa kaasmaalastepoliitika täiendavad teineteist või vastanduvad teineteisele.

Ometi on selge, et apartheidi, eraldi elamise idee juurde ei taha keegi tagasi pöörduda. (PM 11. 09.)

Kas on mõtet saada vaimult väiksemaks?

REIN RAUD
EHI ja Helsingi Ülikooli professor

Iga natukese aja tagant esineb meie riigivõim kultuurialase algatusega, mis osutab, et ta ei ole oma tegevuses kompetentne.

Rahandusministeeriumi mullusele soovile sulgeda Kultuurkapital sai osaks kultuuriinimeste võimas vastulöök. Vähem vastukaja on leidnud mitme järjestikuse haridusministri kindel kurss vähendada akadeemilise hariduse osa meie elus inimeste võimalikult kiire kõrgkoolist läbisurumisega ning hariduse sisu praktilistele oskustele orienteerimisega.

Praegune kava hävitada Eesti Akadeemiline Raamatukogu asetub samasse ritta ning illustreerib eriti ilmekalt kurssi, mille võiks võtta kokku hüüdlausesse: kuna meie rahvaarv niikuinii kahaneb, saagem siis ka vaimult väikseks!

Nagu selle kaaluga institutsioonide puhul ikka, ei ole EARi puhul tegemist lihtsalt majaga, kus on hulk raamatuid, vaid osaga Tallinna kultuurikeskkonnast, milleta kaotaksid suure osa oma kaalust kõik Tallinna ülikoolid, teadusasutused ja haritlaskond üldse.

Aga see on ju niigi selge. Nagu seegi, et vaid väga kultuurivaenulik võim võib pidada plaani mis tahes ettekäändel EARi tegevus lõpetada. Kuna selliseid algatusi järjest ette võetakse, on selge, et tegemist ei ole juhuslike lapsuste, vaid sihipäraselt teostatava programmiga.

Poliitikute teguviisi seletatakse omaette kõnepruugi abil, mida tarvitavad laialdaselt nigela hariduse, kuid jõuliste ambitsioonidega ametnikud. Kõnepruuk ise on küll algselt pärit ärimaailmast, kuid seal kohtab praegu juba üsna harva kultuuri ja vaimset keskkonda samasuguse prisma läbi vaatlevaid inimesi.

Selles poliitilises kõnepruugis väärtustatakse pealtnäha olulisi asju: selgust, läbipaistvust ja mõistuspärasust. Kogu maailm on nõnda justkui haaratav ühtsete kriteeriumidega, mille kõigi väärtust võib väljendada rahas.

Dirigendid ei juhi meil koore, vaid müüvad kontserdi-kaupa, kirik aga osutab lunastusteenust.

Sellise pilguga maailma vaadates on suhteliselt lihtne seda nii-öelda mõistuspäraselt ümber korraldada, õigemini selgitada, miks kõigist võimalikest ühiskonna liikumisteedest on valitud just see variant, mis on kultuuri säilimisele ja arengule nii ebasoodus.

Tegelikult arvan ma küll, et see kõnepruuk on küüniline, «väljapoole» või «allapoole» kasutamiseks mõeldud suitsukate ning tegelikult on poliitikutel üsna selge, mida nad teevad.

Kuigi pole muidugi välistatud, et mõned rumalamad ametnikud tõepoolest usuvad, et kauba-teenuse keel võimaldab meie elamismaailma kogu tegelikkusest adekvaatselt kõnelda.

Ühiskond, mida niisuguse poliitikaga luuakse, on juba sündimas. Meie riik näeb end odava, kuid suhteliselt kvalifitseeritud tööjõu haldajana eelkõige väliskapitalil põhinevate ettevõtete tarvis.

Ühiskond jaguneb eliidiks, mis neid ettevõtteid juhib, ning kitsa silmaringiga seaduskuulekaks ja võimule lojaalseks massiks, mis teeb tööd. Eliit elab okastraadiga piiratud väärtgetodes ja hoiab intensiivselt tarbides raharinglust üleval.

Mass jagab absoluutselt eliidi ideoloogilisi visioone «heast elust» ning igaüks aktsepteerib süsteemi seetõttu, et loodab ise selle abiga teistest kaugemale jõuda.

Kuigi võiks oletada, et isereguleerivas ühiskonnas ei tee keegi täiesti tarbetut tööd ning igaüks võiks seetõttu valitud elutrajektooril eneseteostuse leida, ei ole iga üksiku massi-inimese soov sugugi mitte väärikas elu ja oma senise elukeskkonna arendamine.

Pigem on see selle hülgamine ja liikumine eliidi poole - maalt linna, juuksurist telleriks, kantseleiametnikust parlamendisaadikuks.

Sotsiaalne mobiilsus muutub samas järjest vähem võimalikuks, sest inimesed üritatakse jagada eliidiks ja massiks algkoolist ning varsti juba lasteaiast alates. Kellele see ei meeldi, võivad marginaliseeruda, kes on liiga andekad, mingu parem ära välismaale.

Iga riik, mis rohkem kui viis-kümme aastat (ehk selle aja, mis kulub majandusele hoo sisse saamiseks) oma arengut odava ja kvalifitseeritud, kuid kuuleka tööjõu baasil ette kujutab, peab varem või hiljem hakkama demokraatiat piirama ning suruma alla opositsioonilist intelligentsi.

Mõnel pool Aasias (Malaisias, Singapuris) on pooltotalitaarne turumajandus andnud käegakatsutavaid tulemusi, kusjuures maa traditsioonilise kultuuri alalhoidmine ja arendamine võib olla rakendatud otseselt sama vankri ette.

Ka meie kultuuriametnikele ei jää kunagi ette ülespuhutud ja justkui rahvuskultuuri vaimust kantud megaüritused, vaid ikka need institutsioonid, mis raskuste kiuste hoiavad elus kultuurikeskkonda. Sedasama kultuurikeskkonda, milles rasketel aastatel säilis vaba vaim.

Pikem elu

Hubert Kahn, professor

Kui palju on inimese eluiga lühem vaid sellepärast, et ei hoolita iseenda tervisest? Keskeltläbi 15 aastat.

Kui palju on meil haigeid vaid sellepärast, et ühiskond pole teadvustanud haigusi ennetavate abinõude tähtsust? Tõenäoliselt 25% enam.

Kui palju kaotavad inimesed oma töövõimest halbade töötingimuste tõttu? Väidan, et sel põhjusel võib inimene amortiseeruda 20% kiiremini.

Tööõnnetuste arv kasvab

Paraku oleme rutiinse elustiiliga, mugavuse ja ükskõiksusega niivõrd harjunud, et ei pööra kõigele sellele kuigi suurt tähelepanu. See kehtib ka ühiskonna kui terviku kohta.

Raskete tööõnnetuste arv on aasta-aastalt kasvanud: kui 1996. aastal registreeriti raskeid tööõnnetusi 292, siis möödunud aastal oli neid juba 405.

Ka diagnoositud kutsehaiguste arv näitab tõusutendentsi: 1996. aastal diagnoositi 159, mullu juba 353 juhtu.

Ennekõike teeb muret see, et ligemale 60 protsendil juhtudest on haigus arenenud juba liiga kaugele ja inimene muutunud töövõimetuks. Õigeaegselt diagnoositud kutsehaigus oleks signaaliks töötingimuste parandamiseks ja varajaste kutsehaiguste ravimiseks.

Paraku ei kao kutsehaigused kuhugi. Meil ei ole küll enam plii- ega benseenimürgitusi, kuid on stressiseisundit, arvutitööga kaasnevaid tervisehäired ja sundasendi ning monotoonse töö tagajärjel tekkinud nn ülekoormushaigusi.

Asjatu kartus

Diagnoositavate kutsehaiguste arv peaks meil tegelikult olema tunduvalt suurem: Eestis tuleb 10 000 töötaja kohta keskmiselt viis uut kutsehaiguse juhtu aastas, Euroopa Liidu maades on see arv 20-30. Nii meie tööandjad kui ka töötajad peavad vabanema kutsehaiguse diagnoosi kartusest.

Kui korraldada püsivad teenussuhted ettevõtetele, parandada töötervishoiuspetsialistide koolitust ja täiendusõpet, töötervishoiualase õigusloome kvaliteeti ning luua hea koostöö tööandjate ja töötervishoiuspetsialistide vahel, saaks suhteliselt kiiresti ja väheste vahenditega pikendada inimese eluiga ja töövõimet ning tõsta elukvaliteeti.

Kirjad

Kunstimuuseumi saatus pole mitte kunstnike, vaid kogu rahva asi

Jaan Elken, Eesti Kunstnike Liidu asepresident

Eesti Kunstnike Liit jälgib murega üha uuesti lahvatavaid Eesti Kunstimuuseumi vastaseid meeleolusid - alates asukoha valikust kuni muuseumi ehitamise mõttekuseni välja.

Alates 1933. aastast, kui toimus esimene rahvusvaheline projektikonkurss Eesti kunstimuuseumi uue hoone ehitamiseks, on meie dramaatilisest ajaloost johtuvalt ehitamine kord vähem, kord rohkem reaalsena silmapiiril olnud.

Nüüd, uue aastatuhande algul, kus kõik tingimused muuseumi ehituseks on täidetud, on mõned poliitikud ja avaliku elu tegelased alustanud vastutustundetut kampaaniat kogu protsessi ümberkorraldamiseks, manipuleerides selliste väljenditega nagu «maksumaksja raha» ja «rahva arvamus».

Tõsiseks materiaalsete ja vaimsete ressursside raiskamiseks tuleks lugeda ligi kümne aasta pikkuse protsessi peatamist, mis lükkaks kunstimuuseumi valmimise järjekordselt tulevikku. Ja seda olukorras, kus üles on kasvanud mitu põlvkonda eestlasi, kelle kultuurikogemuses puudub reaalne kontakt oma maa kunstiajalooga.

Vaidlused ja sõnavõtud selle üle, kas ja millist kunstimuuseumi Eesti vajab, moonduvad kunstnikkonna poolt vaadates küüniliseks demagoogiaks teemal: kas ja kellele on Eestis üldse vaja eesti kunsti?

Silmakirjalik on rääkida hariduse prioriteedist riigis, kus kunstihariduse üks olulisemaid eeldusi - rahvuslik kunstimuuseum - puudub. Kuidas me saame säilitada ja kujundada oma kultuurilist identiteeti, omamata ülevaadet omakultuurist?

Eesti Kunstnike Liit toetab kord valitud asukohta Kadriorus Lasnamäe klindi veerul, mille sobivust on veelkordselt kinnitanud ka kultuuriministeeriumi ekspertkomisjon.

Koos lauluväljaku ja endise tselluloosikombinaadi baasil plaanitava kultuuri- ja meelelahutuskeskusega moodustuks ajalooliselt väärtusliku Kadrioru pargi serval uus atraktiivne kultuuritelg.

Eesti Kunstnike Liidu volikogu palub valitsusel teha uue kunstimuuseumi rajamise suhtes positiivne otsus, lähtudes Riigikogus ja 1998. aastal vastu võetud otsusest kunstimuuseumi ehitamise asukoha ja ajakava suhtes.

Maapoodide sulgemisest

L. Kärner, Tallinn

Kurb, et vana kaev enne kinni aetakse, kui uus valmis. On ju selge, et maakaupluse pidajal ei ole võimalik investeerida suuri summasid vee- ja kanalisat-sioonivõrku. Seda aga nõuab uus toiduseadus. Kes maaeluga natukenegi kursis on, teab, et rahvas on seal vaene. Meie riigis ei toetata ettevõtjat. Igasugused suurprojektid ja sooduslaenud on tegelikkuses üks suur mulin. Et laenu saada, pead rikas olema. Maakaupluste omanikele soovitan aga järgmist: uue toiduseadusega ei ole keelatud ajutised ja teisaldatavad müügikohad. Seega tuleb maakauplustele rattad alla panna ja registreerida see kui teisaldatav müügipunkt. Siis ei pea olema ka kanalisatsiooni ega veevärki. Piisab korralikust veepaagist. Mul on tunne, et see eurovärk on välja mõeldud meie oma riigitegelaste poolt. Euroopas on kõik tegelikult lihtne – toitlustus tänavatel, kanalisat-sioonita putkamajandus, toidukärud, kaubad tänavatel. Puhtust on võimalik pidada ka teisiti kui torujupiga maa sees. Milleks on vaja siis hävitada maapoode ja üldse pisikesi poekesi?

Palun lisada ka minu nimi!

Jüri Ant, TÜ lähiajaloo professor

Kahjuks ei teadnud ma 38 allkirja kogunud kirjast Riigikogule ja valitsusele enne selle avaldamist Postimehes. 39ndana palun oma allkirja lisada. Olen täielikult nõus kirjas avaldatud seisukohtadega Eesti Teaduste Akadeemia akadeemilise raamatukogu hävitamise plaani kui kultuurivaenuliku akti kohta.

Muidugi pole raamatukogude ja raamatute hävitamine olnud XX sajandil midagi uudset ja erakordset. Teatud regioonides, riikides ja vastavates poliitilistes süsteemides on neil asjadel olnud vaata et lausa traditsiooniline iseloom. Kas see peaks aga jätkuma ka uuel sajandil ja aastatuhandel?

Eestis oleme üle elanud nii kirvestega raamatute raiumist, raamatute musti nimekirju Nõukogude ja Saksa okupatsioonides, erifondide aegu jms.

Eesti riigil on üks Teaduste Akadeemia ja üks tema raamatukogu. Et viimase säilitamine pole võimalik näiteks rahapuuduse tõttu, on väheveenev, kui arvestada, et väikese riigi pisikesest eelarvest küünivad kaitsekulutused üle miljardi krooni aastas. Kelle vastu ja kuidas me endid küll selle raha eest kaitseme? Vahest võiks iseendi eest kaitsta ka oma rahvuslikku intellektuaalset vara akadeemilise raamatukogu näol.