sisukord

Nädala plaat
Uued plaadid

Eesti müügitabel 11. märtsi seisuga

1. E-TYPE Greatest Hits / Greatest Remixes (1)

2. MODERN TALKING The Year of the Dragon (3)

3. AQUA Aquarius (5)

4. SCOOTER Back to the Heavyweight Jam (2)

5. METALLICA S & M (7)

6. PETS & KORSTEN Unustamatud meloodiad (6)

7. 2 AC/DC Stiff Upper Lip (-)

8. JURI HOMENJA Hommeenium (4)

9. CLAIRE’S BIRTHDAY Venus (-)

10. JUSTAMENT Kuld (8)

Plaadikaupluste andmete põhjal koostanud Raadio 2. Sulgudes on koht müügitabelis nädal tagasi.

Jaak ja Mart Johanson
Põhja vahemäng

Linnu- ja lauluhääli, sekka kitarrihelisid ja viiulitõmbeid kostab plaadilt, mis kuus aastat tagasi oli helikassett - täpselt samade lauludega samas järjestuses ja kõige selle tundega siin, mis sõbralikult püüab kuulajasse pugeda.

Aga «Põhja vahemäng», see 80ndatest pärit laulude rida, lugu «juttudest-unedest-eludest», tundub täna hoopis teine kui siis, kuna ümberringi on vahepeal palju muutunud. Ta on nagu lakmuspaber, mis sõltuvalt kuulajast oma värvi muudab; nagu test, mis vastab, kas on alles veel käed, jalad ja süda; kas meeled veel ergud tabama pisikest ja kuulma lindu, tuult ning laulu; kas mõistus märkab sõna tähendust neid niite pidi, mis ulatuvad ammustest aegadest homsesse. Internet, mobiiltelefon, televiisor ja kassitoit, Marlboro, laenuintressid, mäkkdoonalds ja muu, mis märgistab asist olemist, kaotavad tähenduse.

Need üksteist lugu on liitekohtadeta kogum nagu kevadpäikeses õunapuuoksal rippuv mesilassülem, ja samas ka kui saladus. Väga privaatne, kuid valusalt ühiskondlik selle sõna kõige rahvapärasemas tähenduses.

«Lahtilükkamise laul», mis Johansonide esinemistel kõlas 80ndate lõpus, siis, kui mõned juba arglikult sinimustvalget lehvitasid ja vähesed uskusid iseseisvuse võimalikkust, on üks näide kunagisest söakusest, unenäolisest valusast usust ja igaviku serva poole kihutava rahvakillu meelest, «me viimsest verest». Aastaid hiljem kõlas laul kontsertidel veidi teisiti ja sõnugi oli sinna lisandunud, kuid endiselt oli see kibe-tugev lugu. Asi pole poliitikas või enesemääramises, vaid ürgalgse tasandi identiteeditundes, mida ei suuda kirjeldada ükski targutav teooria.

See on täiuslik kõrvapüüdja-meeleköitja plaat. Kõigi oma sõnamänglemiste ja keelevallatustega, viisiüminate ja harmooniatesse põimuvate häältega, alandlikkuse ja kummalise vaprusega. Iga hingamine, sookurehääl, kitarriakord ja sõna on tasakaalus selles väikeses maailmas, kus toimub tegevus. Paradoks on aga selles, et see kiirustamistes ununema kippuv ja üha rohkem eemale tõrjutud maailm on paljudele meist kui algläte - see ürgne olemise tasakaal, millest eemaldumine käristab hinge haavu, tekitab vägivalda ja kasvatab pingeid.

Kuulake «Põhja vahemängu» üksi olles, kui saate. Ärge pöörake tähelepanu esitajatele ja iseendale, ärge otsige naudingut ega elamust. Lihtsalt vaadake, mis juhtub, kui hetkede jäädvustused teid läbivad.

Immo Mihkelson

Jaak Johanson - laul ja kitarr; Mart Johanson - laul ja kitarr; Kärt Johanson - laul (5); Ants Johanson - taustalaul (8); Håkan Asheim - hardangerviiul. Kaastegevad: kägu, äike, sookured, kevadmets, konnakontsert, ööbik

1. Laevategemine

2. Põhja vahemäng

3. Poolükskõik

4. Liiga selge

5. Sild on katki

6. Lahtilükkamine

7. Ammu

8. Annan Waters

9. Mu süda, ärka üles

10. Tuhat tänu

11. Isa sõnad

UUED PLAADID

Pop & rock

Eels

Daisies Of The Galaxy

Dreamworks

Püüne pääle astunu, ka seal kanda kinnitanu ei tea iial, mis temaga juhtub. Ühed hakkavad saama kriitilisi matse üles- ja allapoole vööd, ja ikka selle eest, et nende muusika sarnaneb kellegi teisega. Tihti asja eest saavad: Bush («nagu Nirvana!»), Oasis (Beatles), Tori Amos (Kate Bush), Tuberkuloited (Vennaskond)… Teiste kallal naaksutakse justkui - justkui! - samal põhjusel, aga tegelikult vigisetakse niisama. Pole Rickie Lee Jonesi süü, et Joni Mitchell sündis 11 aastat varem. Või µ-ziqi viga, et Aphex varem alustas. Kolmandaid jällegi kirutakse, kuna nad lihtsalt on, kes nad on. Nagu Status Quo. Või sir McCartney. Või, õigus jah, ka Beck. Kellega samalt mandriservalt Californiast eelmise kümnendi keskpaiku startinud Eels - Mark Oliver Everetti enam-vähem ühemehebänd - on seni isegi imelikult harva pidanud kuulma etteheiteid oma tuntava Becki-pärasuse pärast. Tõesti, Eelsi nobedamad ja tantsulisemad numbrid jooksevad üsna samas reas kus «O-de-lay»! Samas saab süüdistuste nappus aga mõistetavaks, kui kiirustamata seedida Eelsi tasaseid, pihtimuslikke kurblaule. Juba nende seaded keeltele-poognaile-vasktorudele on klass omaette, milleni Beck harva küünib. Liiatigi, vaatamata muile suurepärasusile ei saaks Beck eales kirjutatud samavõrd isiklikke, väheiroonilisi, vaoshoitult dramaatilisi palu nagu Eelsi kolmanda kauamängiva «Jeannie’s Diary», «Something Is Sacred» või «Selective Memory». Eels, tahan ma öelda, on küll usinasti võtnud eeskuju, aga pole jäänud abitult vingerdama oma eeskuju kiiluvette. (TK)

Aqua

Aquarius

Universal

Lühidalt. Esmalt oli naljaga tehtud Barbie-laul, millest seletamatu õnnega sai üleilmne hitt. Siis nõudis sissetulek pikka plaati. Kui see tehtud, ei jäänud muud võimalust, kui pidi tulema ka teine plaat. Ning päris kindel on, et varsti näeme ka Taani edukaima muusikaekspordiartikli kolmandat ja ehk neljandatki väljaastumist. Sõltumata müügiedust või tabelikohtadest. Niisiis on «Aquarius» tegelikult asjaolude sunnil toimuv paratamatus, mille saatust ei väära ükski arvustus ja arvamus. Piisab puhtstatistilisest kokkuvõttest, et loomulikult on tegemist süütu lego-mänguga sarnaneva lapselikkusega, õnnelik-jaburate barbihäälsete rütmikate muinasjutulugudega, mille pealkirjadeski on viiteid tsirkusele ja mängule. Lõbusa ja kohati isegi vaimuka ulmekoomiksina lapsemeelsetele inimestele on Aqua koht popmuusika mosaiigis hetkel veel vankumatult püsiv. (IM)

Erinevad esitajad

Hot Love Hits

MicRec

Lembekogumikke on tuhandeid. Love, love ja veel kord love kostab sealt mitmel pehmel viisil, kuigi olemuselt on need kompilatsioonid aplad tarbijakütid. Üks ja küllap siiski oluline erinevus on - kuna plaat koostati Riias ja levitamiseks üksnes Balti riikides, siis on see esiteks vähem ameerikalik ja teiseks pisut tummisem kui enamik tulipunaselt lembeseid peibutisi - «inimestele, kes muidu plaate ei osta». Näiteks Sinead O’Connori lauldud «Nothing Compares 2U» ja Scorpionsi «Still Loving You», lisaks Joe Cocker, Tina Turner, Billy Idol, Cliff Richard, UB40, Marillion ja teised ülekolmekümneste lemmikud. Ausalt öeldes puudub sellisel kolmanda ringi kogumikul muusikaline tähendus, küll aga on see vägagi korralik funktsionaalse eesmärgiga kettake inimestele, tõesti muidu plaate ei osta, kui lemmiklaulu peal pole. (IM)

United Future Organization

Bon Voyage

Mercury Records

Jaapani trio on kompaktkettakesele rajanud terve easy-listening minimaailma - mõnurütmide ja õndsushelide lunapargi. Suvistest muhedatest snoobisaadetest tuntud «Good Luck Shore» saadab kuulaja huljuma modernistlikes kabareesuitsustes meelisklustes läbi aastakümnete ja kultuuriruumide. Ent illuminaatori taga pulbitseb aina tänapäev, mida nii sentimentaalsele reisile asunud kuulaja küll pigem unustada soovib. Nii võib ta ekipaazhi suhtes ülemääragi nõudlikuks muutuda. Ent mis parata, kui ekipaazh küll naeratab, kuid siiski tõsist tööd teeb, lubamata endale kauemaks kui viivudeks Airi unelevat juveniilsust või kaasmaalase Towa Tei «ja teeb trikke»-veiderdamist. UFO on oma pedantsuses siiski vägagi maine atraktsioon; ja viimaks tõmbab reisijagi tooli seljatoe üles ja hakkab lap-top’il ärikirju koostama. Need aga tulevad ootamatult särtsakad ja elegantsed. Reisija on pakutavast virtuaalkruiisist tasapisi sõltuvusse sattumas. Ja ootab, et mäng sõiduplaaniga jätkuks. (BERK VAHER)

Filmimuusika

The Beach

London Records

Paradiisiotsingu filmi ponkspoissi Leo di Capriot ja vastavat raamatut te juba teate. Ühte ripatsit pakuvad ärimehed veel. Selle seos algmaterjaliga pole palju suurem kui mu vanaema koeral. Kinnimakstud äraigatsuse simuleerimine. «Hittsinglina» välja hõigatud All Saintsi «Pure Shores» on pelk tõbine hõiskamine. Nutikamad tantsutegelased teevad vaikseid vinjette (Moby «Porcelain», Underworldi «8 Ball» ja ainsa seosega palana Orbitali & Badalamenti «Beached»). Mori Kante klassikust «Yeke Yeke» saab Hardfloori miksiga hausimehe pohmahommik. Enamus bände (Faithless, UNKLE, ADF) pole väljas parimate lugudega. Miks Eno ja Cale oma nigela loo («Spinning Away») mõttetule bändile - Sugar Rayle - andsid, seda ei tea mitte. Aga New Order annab looga «Brutal» vahvat elumärki ja Bluri vana «On My Own» läheb William Orbiti käppade vahel päris superiks. Kokku üks klimbivaene supp ja Kuldrannakest ei paista kuskilt. (LAURI SOMMER)

Scream 3 The Album

Epic

«Scream 3» oleks ka nagu teismeliste «õudusfilm», nagu ta eelkäijad. Seetõttu peaks selle heliribaalbumil kõlama võimalikult hirmus muusika. Filmi tegijate arvates vist ei ole olemas olnud koledamaid bände kui 90ndate rockimürakarud Soundgarden ja Faith No More. Nii ongi plaadile kuhjatud veidi alla paarikümne bändi erinevate nimede (Creed, Slipknot, Finger 11, System OF Down, American Pearl, Sevendust, Godsmack, Incumus, Dope, Fuel, Full Devil Jacket, Orgy, Staind), välimuse («saatanatest» tagatänava poisteni) ja sugudega (75% naisbänd Coal Chamber), kuid lugudega, mis kõlavad kõik, nagu oleks nad pärit SG ja FNM avaldamata palade ühisplaadilt. KUID! Kui te sellest kaljurägastikust (kus meie Pedigree ja Nyrock end koduselt tunneksid) end läbi raiunud olete, siis avastate paar väärtuslikumat kivikest. Static X-i «So Real’i» ja Powerman 5000 «Get On, Get Off’i» mõnusalt primitiivne industriaal ja jabura välimusega Ear 2000 «Click Clicki» naljakad sämplid ja ülesehitus väärivad lisanooti. (MARGUS KIIS)

Ryuichi Sakamoto

Cinemage

Sony Classical

Sakamoto on Jaapanis tõeline suurkuju, seda mitte üksnes muusikas, vaid ka väljaspool seda. Ja nagu teinegi kuulus kaasmaalane, juba lahkunud helilooja Toru Takemitsu, on Sakamotogi filmihull. Tõsi, ta pole veel jõudnud kirjutada muusikat sadadele filmidele nagu Takemitsu tegi, kuid see-eest on tema panused olnud filmikunstilises mõttes ehk kaalukamadki. Pealegi on Sakamoto saanud oma filmikirge rahuldada ka ise ekraanil näideldes, kusjuures on see tal päris korralikult välja kukkunud. Näiteks või üks peaosadest kuulsas filmis «Merry Christmas Mr. Lawrence», mille heliribalt on pärit ka käesoleva filmimuusikakogumiku avalugu, David Sylviani lauldud «Forbidden Colours» ehk keelatud värvidega armastuse lugu. Järgnevad helikatked filmidest «Last Emperor», «Replica», «Little Buddha» ja «Wuthering Heights» demonstreerivad Sakamotot heliloojana, kelles võib leida küll mõned grammid Takemitsut, kuid popparitaustaga mehe haare on avaram kui klassikul - tema muusikas on suuri stilistilisi avardumisi ja dodekafooniast free-jazz’ini kumerduvaid sürrihetki, orientseid etnomuusikaga maitsestatud orkestrihaikusid, rütmimotoorikat ja äärmiselt delikaatseid, ehk isegi traagilisi iluhetki, mille resultaadiks saab tavaliselt üpriski jaapanlik melanhoolia. Suurem osa plaadist on romantiline selle sõna otseses tähenduses. Lõpulugu, umbes veerandtunnine El Mar Mediterran», mille Sakamoto kirjutas Barcelona olümpiamängude avatseremoonia tarbeks, on mõnes mõttes kui kokkuvõte tema orkestraalsetest püüdlustest ja sihist muusikas üldse. Siin lööb kaasa ka süntesaatorimehi ja teisi mitteakedeemilisi muusikuid; siin kuhjuvad ideed ja laiutavad panoraamsed mastaabid; siin kohtuvad mitme geograafiaga muusikad. Suurepärane. (IM)

Jazz

Erinevad esitajad

Bossa Trés... Jazz

Yellow

Enam ei ole ammu nii, et sõna «jazz» kuuldes on kohustuslik manada silme ette pilt mustanahalisest ja higist leemendavast ekstaatilisest saksofonimehest. Hullemgi veel - päris uued trendid kipuvad üliindividualistlikuks peetud jazzmuusikat muutma anonüümseks sulam-heliks, kus esikohale nihkub kuulaja poolt vaadatuna muusika retseptsiooni avar platoo, mitte persoon ja tema virtuoosne-improvisatsiooniline tõlgendusoskus. Tegemist on 90. aastate moodsast tantsumuusikast pärit nakkusega ja nende noorte muusikutega, kes väidavad, et mängivad jazzi, ehkki n-ö pärisjätsijad suhtuvad sellesse väitesse parimal juhul irooniaga. Kuid haigus siiski süveneb ja järjest rohkem «nimesid» annavad kiusatusele järele ning lasevad uue ree peal liugu. Kuid mitte siin, sest tähtsalt kõlavaid ja aukartust äratavaid tiitleid pole ühelgi neist, kes duubelplaadil musitseerivad. Nad on prantslased ja jaapanlased, nad on pillimehed ja DJ-d, nad ristavad moodsaid tantsubiite, bossat, ladinarütme ja jazzi ning kokku kõlab see paari tunni vältel MEELETULT HÄSTI. Nähtuse nimi on tsentri nihkumine, jazzmuusika teisaldamine sünnimaalt Ameerikast terve laia ilma peale. Uue mudeli järgi võivad jälle kõik mängida jazzi ning igaühel võib see õnnestuda ilma meisterlike soolodetagi. (IM)

Klassika

Hilary Hahn

Barber & Meyer Violin Concertos

Sony Classical

Hilary Hahn oli vaid kümnene, kui debüteeris solistina Baltimore’i sümfooniaorkester ees. Ta on praegu 19, imelapse oreool hajub, esimesed tõsised plaadistused saavad kriitikutelt kiita ja pole imestada, et kontrabassivirtuoos, crossover’isse kalduv helilooja ja Edgar Meyer pühendas neiule oma esimese viiulikontserdi. Meyer ise lindistas hiljuti vahvad plaadid Yo-Yo Ma ja Mark O’Connoriga («Appalachia Waltz») ning Joshua Belliga («Short Trip Home»). Viiulikontsert sarnaneb nende albumitega, samasugune positiivne, tähtsatest ambitsioonidest ja draamast vaba meeleolu ja iiripärase ameerika rahvamuusika improviseeriv ümbermängimine. Noorele viiuldajale sobib siinne meloodiline õrnus, kevadine meeleolu, habras barokne faktuur. Kui veel paralleele tuua, siis on Rannapi «Noortekontsert» Meyeri teose sugulane. Albumi teine teos on Samuel Barberi viiulikontsert aastast 1939, kuulsa keelpilli-adagio kaasaegne, traditsioonilise ülesehitusega romantiline oopus. (TT)

Eesti Kaitseväe Orkester

Sümfoonilised tantsud

Dirigent Peeter Saan ei hoia kõrgharidusega puhkpillimängijaid marsidieedil, vaid saadab nad teenistusest pooleldi vabal ajal laia muusikamaailma seiklema. Nii nagu sõduril peab paunas olema marssalikepp, on kaitsejõudude orkestri pillikastis filharmoonilise kollektiivi ambitsioonid. Seekord proovivad nad jõudu klassikamaailmas. Esitatakse populaarseid lugusid nagu De Falla «Tuletants» ning Bernsteini «West Side Story» süit ja tundmatute suuruste orkestritantse. Malcolm Arnold on üks neist Briti saarte romantikuid, keda meil miskipärast ei mängita, kuid kelle kõrvale kerge muusika on vahvasti rahvamuusikat täis. Plaadi telg on Tubina süit balletist «Kratt», mis sisaldab klassiku muhedaid karakterpalu. Stiilireast langeb veidi välja Reedi estraadihõngune Armeenia-süit ja kohati kõlab Bernstein veidi raskepäraselt vaskne, kuid kokkuvõttes on repertuaar ja arranzheeringud siin omavahel nii heas kooskõlas, et kuulates unub, et mängib puhkpilliorkester. (AH)

sisukord

© Postimees 2000